Twelve worlds[part 83] (8)

- - -

83.VANGIKOOPAS VANGISTUSES

Samantha karjatas hirmunult ja taganes. Kuid ta koperdas iseenda jalgade otsa ja kukkus maha. Krahvinna Ellesmera naeris külmalt ja õelalt, kuid ma vahtisin talle otsa. Mida tema siin teeb? Kas ta ei peaks Aafrikas olema või kus teda viimati nähtigi...?
Sellepärast küsisin: ,,Mida sa siin teed?"
Krahvinna Ellesmera irvitas laialt ja küsis siidiselt: ,,Ja sa siis ei arvanudki ära? Siis sa näed küll rumalam välja, kui välja paistad..." - sisisesin vihaselt - ,,Kuid ma tulin kätte maksma. Sulle ja talle." Ta nookas peaga hirmunud Samantha poole, kes endiselt kangestunult maas istus.
,,Tualettruumis?" Muigasin tahes-tahtmata. ,,Päris hea paik kättemaksuks või mis?"
Krahvinna Ellesmera naeris uuesti, kuid seekord mõnitavalt. ,,Sa oled ikka päris tobe, eks? Tualettruumis? Ei, selleks on vaja mingit paremat kohta - järsku minu enda palee sobiks? Kuid mitte saalis - hoopiski vangikoopas."
Krahvinna Ellesmera tõstis käe ja sulges silmad. Siis ta pomises midagi väga vaikselt. See kõlas nagu: ,,Šeeä tikkügü äük, emi vänged šešši*."
Samantha vaatas mind mõistmatult, kuid siis karjatas uuesti. Ma ei saanud täpselt sõnadest aru, kuid teadsin, et see oli midagi halba. Järsku tundsin, et põrand mu jalge all vappub. Seisin kindlalt ja see lakkas. Kuid järsku põrand jõnksatas uuesti ja ma kukkusin valju mütsatusega maha, mille peale krahvinna Ellesmera jälle mõnitavalt ja pilkavalt naeris. Urisesin vaikselt ja vaatasin ringi.
Oma suureks jahmatuseks ma nägin, kuidas minu ja Samantha ümber tekkib mustade piirjoontega ring. Järsku hakkasid jooned süvenema ning siis kadus ringi sisse jäänud põrand üldse ja me langesime Samanthaga musta sügavikku. Kõrvus kajasid mul tüdruku kimedad karjed...
- - -
Mind äratas terav valu käsivarres. Pilgutasin uniselt silmi ja proovisin silmalaugu kergitada, kuid see ei tahtnud õnnestuda - need olid tinarasked... Kuid lõpuks sain ma siiski silmad lahti tehtud ja esimene mõte, mis mulle pähe kargas, oli: Päästeteed ei ole.
Mu randmete ja pahkluude ümber olid sulgunud metallklambrid, mis olid omakorda kinnitatud seina külge. Tundsin, et ka kaela ümber on veidi suurem metallklamber, mis oli ka seina külge kinnitatud. Kokkuvõttes oli mul üsnagi ebamugav olla. Nägin silmanurgast, et Samantha oli samuti seinale vangistatud.
Hakkasin uurima seda väikest, madala laega ruumi, kus me olime. Ruum oli pruunikatest tellistest, mis olid mõnedes kohtades ka veidi heledamad. Mõnedest pragudest ulatusid välja sargis murututid. Põrand oli samasugune. Minust paremal oli veel selliseid metallklambreid, kuid kedagi rohkem seal ei olnud. Minu ja Samantha ees oli lühike puust laud, millel istus suur musta värvi lind. Neelatasin kuuldavalt. See oli rauast ning silmad olid süsimustad, sügavad ja külmad...
Pöörasin pilgu kõrvale ja sosistasin: ,,Samantha!"
,,Mh?" pomises Samantha vaevukuuldavalt ja ta pea vajus nõrgalt küljele.
,,Samantha!" üritasin ma uuesti, veidi kõvemini.
Tüdruk ei vastanud endiselt. Ta ainult pomises midagi väga vaikselt, kuid see oli nähtavasti unes.
,,Samantha!" üritasin ma veel kord, veelgi valjemini. Mul hakkas kannatus otsa saama.
,,Mmmm..." pobises Samantha vastu.
,,KURAT, ÄRKA ÜLESSE!" röögatasin ma siis.
Lõpuks Samantha võpatas ülesse ja küsis uniselt: ,,Kus ma olen? Miks sa mu üles äratasid? Ma..." Ja järsku tema unine ilme muutus mõistvaks. Siis ilmus sellele õudus. ,,Krahvinna Ellesmera!" hüüatas ta. ,,Ta tõi arvatavasti meid siia... Oh, Cameron, kuidas me küll siit minema pääseme!?"
,,Te ei pääse siit välja," kostus järsku ühest pimedast nurgast, mida ma polnud näinud. Hääl oli madal ja veidi kärisev.
,,Kes see on?" küsis Samantha närviliselt.
,,Lihtsalt üks vang," kostus uuesti see madal ja kärisev hääl. Siis kõlas sügav ohe. ,,Nähtavasti olen siin igavesti - mingit muutust ei paista olevat. Olen siin juba olnud oma kolm aastat... Kaaslane on juba surnud..."
,,Näita ennast!" nõudsin ma.
Kostis sünge naer. ,,Te olete kindlasti uued ja teie ei tea seda. Siin vangikoopas saab olla maksimaalselt neli aastat ja sa muutud selle aja jooksul aina läbipaistvamaks, kuni sured... Kaaslane muutus kiiremini ja suri ka sellepärast kiiremini... Vedas ikka tal..."
,,Sa oled siis põhimõtteliselt nähtamatu?" küsis Samantha kõhklevalt.
,,Peaaegu," kostis pimedast nurgast vastus.
,,Sa võiksid vähemalt endast tutvustada," pakkusin ma. ,,Mina olen Cameron, see on Samantha."
,,Rõõm tutvuda," vastas nähtamatu mees - hääl kuulus mehele nagu ma aru sain. ,,Mina olen Adoctipus, tavaline maagiliste taimede uurija..."
,,Rõõm tutvuda," ütlesime Samanthaga kooris.
Järsku ma küsisin: ,,Kuidas sa siia sattusid?"
Nähtavasti kehitas nähtamatu Adoctipus õlgu, sest ta vastas suhteliselt loiult: ,,Lihtsalt. Krahvinna nägi mind oma valdustes luusimas - ma muidugi ei teadnud, muidu oleksin eemale hoidnud - ja sellepärast pistis mind siia."
,,Aga...?" alustas Samantha, kuid siis kostus ukse krigisev avanemine.
Nägime Samanthaga, et krahvinna Ellesmera ise astus sisse ja ütles naeratades: ,,Nii, nüüd kui te olete ärganud, on kättemaksu aeg."

- - -

Šeeä tikkügü äük, emi vänged šešši - Siia tekkigu auk, ime vangid sisse

Autori kommentaar »