Twelve worlds[part 49] (6)

- - -

49.TÜÜPILINE ARMUMINE

Ärkasin järgmisel hommikul selle peale, et ema mind õrnalt raputas. Mulle tuli meelde, et täna on esmaspäev. Täna on kool - uhh. Avasin pikkamisi silmad ja sügasin pead. Carl norises minu kõrval voodis. Lõpuks ometi on ta kodus.
Ma tõusin püsti ja võtsin riidekapist suvalised riided - tumesinine teksapaar, paar kollaseid põlvikuid, õhuke särk ja roheline pullover. Panin riidesse, tirisin koolikoti voodi alt välja ja läksin kööki. Viskasin koti toolile ja tegin endale kiiret putru. Kallasin pudrupaki tühjaks, kallasin veidi vett peale ja jäin ootama, millal puder valmis saab. Ema istus laua taga, vaatas ajalehte ja mugis röstsaia.
Kui mul puder valmis sai, istusin ma lauda ja hakkasin sööma. Puder ei olnud ülimaitsev, kuid ajas asja siiski ära. Nälga igatahes ei jäänud. Kui olin pudru ära söönud, tundsin ma, et kurk oli kuiv. Viisin kausi ja lusika kraanikaussi ja kallasin endale klaasi apelsinimahla. Jõin seda aeglaselt ja naudinguga.
,,Kuule, kuidas pidu siis läks?" küsis ema ja rebis oma pilgu ajalehelt.
,,Hästi," laususin ma automaatselt ja millegi pärast ma tundsin, et mind oli sunnitud seda ütlema. Väga veider. ,,Proovisime vaime välja kutsuda, kuid ei õnnestunud." Seegi tundus sunnitud olevat.
,,Sa sellest uudisest kuulsid?" muutis ema teemat ja ulatas mulle ajalehe. Mulle jäi silma rasvase pealkirjaga artikkel. Uurisin seda - mõrv.
,,Mkm," ütlesin ma ja seekord oli mu hääl normaalne. ,,Mis siis?"
Ema vaid raputas pead ja nookas peaga artikli poole, et ma loeksin. Kehitasin õlgu ja istusin laua taha. Tõstsin ajalehe endale lähemale ja hakkasin lugema.

KUMMALISED MÕRVAD - KES ON SELLE TAGA?

Eile, pühapäeva õhtul, kell 20.34, pandi toime kummaline mõrv. Mõrv toimus Brush'i tänaval, number 46 maja ees. Pealtnägia, mrs.Holsebruhv(49) ütles, et ta nägi vaid oma maja ees laipa ja siis eemale kiirustavat kogu.
,,Ma ei tea, mis juhtus," ütles mrs.Holsebruhv reporter Jane Joleb'le. ,,Nägin vaid laipa, eemale kiirustavat tumedat kogu ja kutsusin siis kohe polit.sei."
Kui peauurija, polit.sei ja rahvasumm kohale jõudsid, nägid nad, et laibal polnud ühtegi vigastus jälge. Ohvril olid vaid õudust täis pilk, kangestunud liikmed ja juuksed olid täiesti valged.
,,Me ei tea, mis võis sellise asja põhjustada," ütles peauurija John Colbert nõutult ja kehitas õlgu. ,,Me ei saa samuti garanteerida, et see uuesti ei juhtu."
Samuti on tähele pandud, et selliseid mõrvu on ka olnud kaks aastat tagasti. Uurijate sõnul võib miski neid mõrvu mõjutada ja need mõrvad on mingi asja tõttu uuesti alanud. Ainsad tunnused, mis on saadud mõrvaja kohta, on öelnud mr.Phole(52).
,,Ta oli kõhn ja pikk," ütles mr.Phole Jane Jolebl'le. ,,Ma võisin valesti näha, kuid tal oli tume nahk ja õlgadeni salkus juuksed."
Polit.sei manitseb inimesi ettevaatlikusele ja on soovitatav, et alaealisi - kuni 18.aastasi lapsi - ei lasta umbes kella poole üheksast enam välja. Need on ainsad ettevaatusabinõud, mis võivad toimida. Peauurija sõnul võib ka võimalik olla, et mõrvaja võib inimesi ka nende kodudes mõrvata. Ühesõnaga - olge valvel, kõrvad kikkis ja silmad lahti.

Jõllitasin artiklit. Kummalised mõrvad? Võivad mõrvata oma kodudes? Pole mitte ühtegi vigastusjälge? Mu pea kumises - see tundus kuidagi tuttav, kuid see ajas mul pea vaid segamini. Kohe, kui ma seda meenutama hakkasin, hakkas mul pea ringi käima.
,,Veider, eks ole?" nentis ema vaikselt ja võttis ajalehe mu lõtvunud haardest ära. ,,Me võime sellest autos arutada. Kuid lähme nüüd, sa ei tohi kooli hiljaks jääda."
,,Jahm," pomisesin ma. ,,Matemaatika õpetaja proua Froggat* võib päris vastikuks minna."
Panin jaki peale, tossud jalga ja läksin ema järel koridori. Läksime trepist alla ja kõndisime parklasse. Ema tõmbas ukse lahti ja pani mootori tööle. Istusin tema kõrvale ja heitsin koolikoti tagaistmele - ma ei viitsinud seda süles hoida.
Ema tagurdas parklast välja ja sõitis mööda meie kodutänavat. Ta pani raadio tööle ja keeras muusika üsna valjuks. Praegu oli raadiost käimas Gwen Stefani ,,Hollaback girl". Lõin jalaga vaikselt takti ja vahtisin aknast välja.
,,Mis tunnid teil täna on?" küsis ema, et vestlust aktiivsena hoida.
Vastasin loiult: ,,Matemaatika - kaks tundi järjest, kehaline, inglise keel, prantsuse keel, keemia ja ühiskond. Kokku seitse tundi."
,,Tahad, et ma tuleksin sulle järgi?" päris ema.
,,Ei," ütlesin ma. ,,Ma arvan, et lähen Samantha poole või siis tulen üksi."
,,Sul kuukaart on kaasas?"
,,Ei. Tulen jala, kui ma Samantha poole ei saa minna."
Ema peatus koolihoovis ja ma hüppasin autost välja. Siis ma nägingi teda. Ta hüppas hõbedasest džiibist välja. Tal olid šokolaadipruunid juuksed, mis läikisid. Tema tumepruunid silmad olid sügavad ja soojad. Nahk oli tal hele ja läikiv. Tema silmad peatusid minul. Ma hakkasin kiiremini hingama, kuid ta vaatas kohe eemale - tundus, et miski minus peletas teda eemale.
,,Cameron?" küsis ema ja see tõi mind maa peale tagasi.
,,Ah, mida?"
,,Head koolipäeva sulle," sõnas ema naeratades ja ulatas mulle koolikoti. Noogutasin ja jooksin koolimaja poole - vihma hakkas sadama.
- - -
,,Mis sul viga on?"
,,Midagi."
,,Söö siis vähemalt spagette ja hakkliha," keelitas Samantha.
,,Ei, ma võtan ainult õuna ja klaasi vett," vastasin ma.
Olime Samantha ja meie ülejäänud kambaga sööklas. Praegu sai just kehaline läbi. Mu mõtted olid täielikult selle poisi juures, keda ma olin hoovis näinud. Poisist ma muidugi Samanthale ei rääkinud - Sam oleks liialt elevile läinud ja sellest kõigile rääkinud.
Ma istusin koos Samanthaga meie tavalisse lauda. Seal käiski just jututeema sellest poisist. Hakkasin tasakesi oma õuna näksima, samal ajal kõrvad kikkis.
Mary ütles erutunult: ,,See poiss, pruunide juustega, ta on siin uus!"
Samanthal läksid silmad suureks. ,,Mis poiss?"
Janet naeris ja ütles: ,,See poiss, kes täna koolihoovis oli!"
Samantha näost võisin ma järeldada, et ta oli nutu äärel. Ma ei pidanud teda lohutama - sõbranna oli lihtsalt väga õnnetu, et tema poissi kõige esimesena ei näinud. Tavaliselt on Samantha see, kes asju kõige esimesena märkab.
,,Ta on minu," teatas Janet järsku - ma tõmbusin pingule. ,,Ma olen ju nii ilus - ta märkab mind raudselt."
Jõllitasin teda, silmad suured. Ta ütleb enda kohta, et ta on ilus ja et poiss märkab teda kohe? No kuulge, mind silmas poiss esimesena. Järsku olin ma väga vihane ja tõusin järskult püsti. Teised vahtisid mind arusaamatult.
,,No, kui on, siis peame me asju klaarima," ütlesin ma Janetile jäiselt ja tuhisesin minema, jättes õuna ja veeklaasi lauale.
Ma olin ikka nii vihane! Ma ei saa aru - kui Janet oleks öelnud, et ta sooviks, et poiss teda märkaks, siis okei. Aga ta nimetas end ilusaks ja ütles, et ta jääb poisile kohe silma. Milline vale! Ta on sama nägus, kui baletti tantsiv põrsas, mõtlesin ma endamisi vihaselt.
Ma läksin oma kapi juurde ja tegin selle järsult lahti. Võtsin inglise keele ja prantsuse keele õpikud välja ja panin siis kapi kohe kinni. Surusin prantsuse keele asjad kotti, kuid inglise keele omasid ma ei viitsinud kotti panna - ajaraiskamine. Jooksin mööda treppi ülesse, läksin mööda tühja koridori ja...
Ma põrkasin kellegiga järsult kokku. Ma koperdasin tahapoole ja kukkusin istuli maha. Kõik õpikud ja asjad pudenesid mul käte vahelt. Surusin maha ehmatuskarje ja mu suust hakkas pudenema igasuguseid vabandusi. Roomasin mööda põrandat ringi, et kõik asjad kokku korjata.
,,Pole midagi, las ma aitan," ütles üks poisihääl.
Vaatasin ülesse ja mul jäi hing kinni. Ma valisin ikka väga sobiva inimese, kellega kokku põrgata!

- - -

*See nimi on võetud raamatust ,,Molly Mooni hämmastav hüpnoosiraamat"

Autori kommentaar »