Twelve worlds[part 28] (5)

- - -

28.PANGARÖÖV

,,Jah, seda on väga lihtne öelda, kuid kuidas me seda teeme?" lausus Janet vägagi sarkastiliselt. ,,Ma ei usu, et meil kellegil oleksid supervõimed või kuidas?"
,,Minul on," ütles siis Samantha hästi vaikselt. ,,Mul on hüpnotiseerimisvõime."
Kõik jõllitasid Samanthat uskumatult, mina välja arvatut. Ma vaatasin tüdrukut küll, proovides jõllitamist teeselda. Mul oli väga raske teadmatust teeselda, kui ma asja ikkagi teadsin - õnneks ei pööranud keegi minu poole tähelepanu.
,,Hüpnotiseerimisvõime?" kordas ikka veel maas istuv Tom aeglaselt. ,,See on ju suurepärane."
Joseph kortsutas kulmu. ,,Ega sa ei valeta?" uuris ta veidi kahtlevalt.
Samantha raputas pead ja asetas käe rinnal. ,,Ausõna, et ei valeta," vastas ta Joseph'le.
Mary lõi käsi kokku. ,,No, siis võiks ju tegutsema hakata!" ütles ta rõõmsameelselt nagu ikka. ,,Ja kõige parem oleks, kui alustaks täna plaani tegemist, siis jätaks röövimise homse peale - homme on laupäev."
Ma ütlesin tõsiselt: ,,See pole naljakas, Mary. Aga jah, sul on õigus, me võiks tõesti homme röövida, enne kui see kahtlane kamp kahtlustama hakkab. See blondiin paistab suur nuhk olevat."
Larry naeratas. ,,Mary püüab optimistlik olla. Kuulge, saame täna õhtul Breakhawk'i tänava mänguplatsil kokku - seal peame plaani."
,,Olgu," nõustusime me kõik korraga - kaalul oli rohkem, kui Elena elu.
- - -
Äratuskell äratas mu poole kaheksast. Avasin väsinult silmad ning vaatasin hämaras toas ringi - ma polnud harjunud sellega, et Carl oli Hispaanias. Carli lahkumist meenutades tõusid mul pisarad silmi. Pühkisin neid käeseljaga, mõeldes, miks võis Carl siis nii vihane olla. Mõtlesin: Ta pole nii agressiivne kunagi olnud - äkki on tõesti midagi tõsist lahti ja ma olin tal lihtsalt tee peal ees?
Nentisin endamisi: ,,No, ma olin siis oma teooria põhjal valel ajal vales kohas."
Tõusin voodis istuli, haigutasin ning ringutasin käsi. Kordasin mõttes veel plaani üle, mille põhjal me pidime pangaröövi sooritama. Ma vangutasin pead - kuidas see kamp, kes Elenat röövis, nii madalale sai langeda? Aga nojah, ütlesin ma endale. Nad on ju kõigest ajudeta tüübid.
Ma pomisesin endale: ,,Alguses hüpnotiseerib Samantha kõik pangatöötajad ära. Võtame vara, peidame prügikottidesse ning viime need kamba juurde. Aga kus me peaksime kamba leidma?" See küsimus jäi mind kummitama.
Komberdasin püsti ja lontsisin riidekapi juurde. Valisin endale seekord mustad teksad, kollase särgi ja sokid. Hiilisin vaikselt ukse juurde ja seal tippisin ma kiiresti varvastel esikusse. Võtsin musta kampsuni ja musta vesti, toppisin need selga ja surusin oma jalad tumesinistesse tennistesse. Võtsin varuks hoitud prügikotid ning avasin vaikselt ukse. Panin ukse enda järel kinni ja tormasin siis trepikoja juurde, seejärel läksin ma trepist alla.
Ma peatusin hetkeks välisukse lävel, kui ma tahtsin välja joosta. Õues tibutas õrnalt sügisvihma ja mööda hoovi tuhises jahe sügistuul. Siis käis mul mõtteis läbi - on see ikka õige otsus?
- - -
,,Meil on veel viimane aeg ümber mõelda!" hoiatas Joseph, kui me Londoni panga ees seisime ja ootasime panga avamist - panka avatakse alati üheksast.
Mary turtsatas. ,,Meil pole enam aega ümber mõelda," sõnas ta ja pöördus siis Samantha poole. ,,Kõik sõltub ainult sinust, Samantha," lisas tüdruk.
Samantha vaatas mujale ja tonksas kinganinaga kivi. ,,Ma suudan seda," kinnitas ta. ,,Kuigi ma pole seda kunagi proovinud."
Järsku kõlas mingi madal gongi sarnane hääl ning panga uksed vajusid lahti. Ma ahhetasin mõttes ning astusin esimesena sisse - pank oli piinlikult läikima lihvitud ja ma võisin seintelt isegi oma peegelpilti peaaegu näha.
,,Ohhsaa...!" ahhetasid Janet ja Mary minu taga - ma noogutasin tuimalt.
Nägin, et igalpool olid suured lauad, kus istusid naised ja mehed, väga rangelt riides. Eemal oli näha kuldset keerdtreppi, mis viis nii üles kui ka alla. Ma sammusin tuimalt edasi, tähelepanemata, kuhu ma lähen. Lõpuks põrkasin ma ühe naisega kokku.
,,Oih!" ahhetasin ma ning vaarusin korraks.
Naine ajas nina püsti ja nähvas: ,,Vaata, kuhu sa lähed!" ja tippis oma kontsakingadel edasi, vaatasin talle vihaselt järele - on ikka uhkustaja.
Samantha oli märkamatult minu juurde jõudnud ja ta oli väga närvis. Ta mudis selja taga sõrmi ja tammus jalalt jalale. Ta krigistas paar korda närviliselt hambaid ja pomises vahetpidamata midagi enda nina alla.
,,Kas ma saan ikka hakkama?" pomises Samantha jälle murelikult.
Ma sõnasin rahustavalt: ,,Keskendu, ole rahulik, mõtle, et see kõik on tegelikult läbi ja oledki sellega hakkama saanud. Mine nüüd, hüpnotiseeri need kaks inimest seal ära."
Samantha läks närviliselt ühe laua juurde, kus kaks inimest istusid ja rääkis nendega rahustaval häälel ja vahtis neile ainiti otsa. Pikkamisi nägin ma, kuidas nende kahe inimese silmad aina klaasistusid ja nende hääl oli hästi unelev - asja tipp oli see, et nende suunurgast tilukus isegi veidi ila. Selle vaatepildi peale itsitasin ma summutatult ja vaatasin lõbustatult hüpnotiseeritud inimesi.
Samantha liikus lauast lauda, hüpnotiseerides pikkamisi ära kõik selles ruumis olevad inimesed. Lõpuks tuli ta tagasi meie juurde ja ohkas veidi kurnatult. Ma patsutasin tema õlga ja ütlesin, et ta oli väga tubli. Ta ohkas jälle midagi mulle vastuseks.
Samantha hõikas üle ruumi: ,,Nii - nüüd olete te kõik minu võime all! Üks teist juhatab mind ja minu sõpru" - ta viipas minu ja teiste poole - ,,kambritesse, kus on raha. Te kõik kuuletute mulle ja mu sõpradele, mitte kellegile teisele!"
,,Mitte kellegile teisele," kordasid pangatöötajad tuhmilt - ma itsitasin jälle ja kuulsin kõrva äärest, kuidas Janet sama tegi. See lihtsalt ajas naerma.
- - -
,,Oeh, viimne kui üks rahatäht on kotti topitud," ohkas Larry, kui ta ühest teisest kambrist tagasti tuli, viis prügikotti õlal - nende sees olid rahatähed.
,,Tore," ütlesin ma. ,,Laseme nüüd siit jalga."
,,Mitte veel," ütles siis aga Mary kiirustavalt, kes oli kõrvalkambrist ilmunud, kaks kotti käes. ,,Joseph ja Tom on ikka veel teisel korrusel. Ootame nad ära ja laseme jalga."
,,Kuhu me üldse need kotid viime?" päris Samantha, kes viskas ühe viiekümnenaelase rahatähe kotti.
,,Ma ei tea," vastasin ma murelikult. ,,See kamp ei öelnud midagi selle kohta."
,,Äkki nad tahavad meid lihtsalt pahandustesse tõmmata?" pakkus Joseph, kes oli nüüd Tom'ga teiselt korruselt alla jõudnud.
,,Ma ei tea, võib-olla," laususin ma vastu ja kehitasin õlgu.
Janet ütles: ,,Kuid hakkame nüüd end liigutama. Hüpnoos võib lahtuda nagu ma ,,Molly Moon'st" lugesin."
Samantha kehitas õlgu. ,,Ma ei tea," ütles ta vaid.
,,Davai*, hakkame end liigutama!" hüüdis Mary ja vinnas kotid õlale.
,,Okei," ütlesime me kõik kooris, turtsatasime korra ning võtsime kotid kätte - suundusime esimesele korruse tagaukse poole, et sealt plehku pista.
- - -
,,Noh, kus nad siis on?" küsis Janet kannatamatult, jalalt jalale tammudes - kotid olid üsna rasked.
Ma nihelesin samuti. ,,Küll nad varsti tulevad," vastasin ma murelikult. ,,Ma arvan, et... Nad tulevad!" hüüatasin ma siis ja näitasin näpuga otse.
Meie poole lähenesidki need viis kogu, kes olid Elena röövinud. Elena oligi nendega kaasas. Mina, Tom, Joseph, Mary, Samantha ja Janet viskasime kotid selle kamba jalge ette ja see tüse poiss - Bob vist - lükkas Elena meie poole. Elena koperdas kottide otsa ja peaaegu kukkus. Tüse poiss mõmises midagi roppu ja lükkaski Elena peaaegu pikali, kui Tom poleks ta kinni püüdnud.
,,Kõik toodud, või?" venitas see pikk tüüp Vincent.
,,Jah," ütlesin ma julgelt. ,,Iga viimne nael."
,,Okei," ütles Vincent rahulolevalt. ,,Saate oma sõbratari tagasi. Hei, kutid, lähme! Polit.sei on kohe-kohe kohal!"
Ta irvitas ja blondiin, kes tema kõrval oli, irvitas samuti ning itsitas ta#!?!#ematult. Ülejäänud poisid jätsid ropult hüvasti, võtsid kotid kaenlasse ja lidusid minema. Vincent ja blondiin järgnesid neile ning varsti olidki nad varjudes. Ma vaatasin neile juhmilt järele. Polit.sei? Mida ta sellega mõtles?
,,Misasja?" sai lõpuks Joseph sõna suust.
,,Mida see pidi veel tähendama?" küsis Mary juhmilt.
,,Ma ei tea," ütlesin ma neile. ,,Kuid midagi kahtlast on teoksil..."
Siis oli kuulda sireene. Ma pigistasin huuled kokku - seda ma olingi kartnud. Vincent ja tema ülejäänud kamp olid meid polit.seile reetnud.
,,Teeme sääred," ütlesin ma vaid ja pistsin jooksu.

- - -

Autori kommentaar »