Twelve worlds[part 70] (9)

- - -

70.MÕRV

Panin kohe jooksu. Ma ei jooksnud bussipeatusesse - mul polnud aeglase, tigu moodi liikuva bussi ootamiseks aega. Ma pidin teada saama, mis toimub. Kas need kiirabi ja polit.sei autod tõesti suundusid minu kortermaja poole või mulle lihtsalt tundus? Kui jah, mis on juhtunud? Raputasin need praeguses olukorras olevad üleliigsed mõtted peast ja lisasin tempot.
Ma ei pannud absoluutselt tähele, kui kiiresti ma jooksin. Kui mul oleks praegusel hetkel iroonilisust jätkunud, siis ma oleksin mõelnud, et ma jooksen nagu vampiir. Lõpuks ma pöörasin oma jooksmisele tähelepanu ja ma ahhetasin. Mu jalad liikusid nagu peatamatud masinad. Mu tallad ja varbad vaevu puudutasid maad - liikusid rohkem õhus.
Puud, tänavad, majad ja inimesed möödusid minust udusähvatusega, mis pani veidi mu pea pööritama. Ma jooksin nüüd nagu Carl - võib-olla isegi veelgi kiiremini. Ära mõtle praegu sellele, ütles hääl mu peas karmilt ja tagant kiirustavalt. Sul on ka tähtsamatele asjadele mõelda, kui oma praegusele jooksmisele. Kuulasin sõnakuulelikult häält ja pöörasin pilgu oma jalgadelt ära, mis tundusid automaatselt liikuvat.
Järsku ma tundsin ma mingit kuumahoogu endas. See uhus minu südamest kätesse, jalgadesse, peasse, õlgadesse ja kõhtu. Mul hakkas sees keerlema ja järsku ma tundsin nagu mu peas oleks toimunud plahvatus.
Ma sulgesin silmad ja avasin need. Ma nägin palju teravamini. Ma sain justkui suumida asju nagu kaamera ja siis neid lähemalt näha. Ma tundsin oma taldade õhkõrnu puudutusi maal joostes. Mu käed liikusid rütmiliselt ja õlad töötasid nendega kaasa. Mu sammud olid veidi graatsilisemad ja mu juuksed lehvisid hoogsas tuules graatsiliselt, päikesevalguses sädeledes.
Ma teadsin, et ma olin muutunud veelgi rohkem. Nüüd võisin kasutada tervet oma aju. Suutsin vahet teha sekunditel ja nendest väiksematel ajaühikutel. Suutsin liikuda kümne ja veerandi sekundiga oma kodutänava bussipeatusest kortermajani.
Olin täpselt autodega samal ajal kohale jõudnud. Tormasin kiirelt põõsastesse, mis asusid ukse juures. Polit.sei autode uksed avanesid ühe ja poole sekundiga ning polit.seid sööstsid autodes kolme sekundiga välja. Minuga võrreldes suht aeglane - minu uue minuga. Vana mina oli nende kiiruse suhtes sama kiire. Polit.seid hoidsid käes püstoleid ja vaatasid luuraval pilgul ringi. Ma muidugi seisin välisukse lähedal põõsastes - seal nad mind ei märganud.
Üks võmm ütles teistele: ,,Pange püstolid põue, mehed. Siin pole mingit vägivaldset rünnakut."
Teised tõid kuuldavale vaikse nõusolekupomina ning toppisid oma püstolid tagasi põue. Nad lähenesid jooksuga välisuksele, ebarütmiliselt hingates. Vangutasin pead - ka kolme aasta vanune tüdruk on neist rütmilisem. Üks polit.seinik avas mingit moodi ukse ja läks sealt sisse. Ma sööstsin põõsastest välja ja lipsasin viimasel hetkel - kolmveerand sekundiga, kui võib mainida - uksest läbi. Seejärel - ootamata ära võmme - jooksin ma trepikotta ning sealt ülesse, trepiastmeid vaevu puudutades. Jooksin koridori ja avasin ukse. Astusin sisse ja avastasin, et keegi on kohal juba.
Minu poole pööras end üks kiitsakas, punaste sargis juustega mees, kellel olid suurte ja paksude klaasidega prillid ees. Tal oli seljas valge triiksärk, jalas viigipüksid, jalas läikima löödud kingad ning peale oli ta tõmmanud elegantse pintsaku. Ta hoidis käes luupi ja ma aimasin, et tõesti midagi halba on juhtunud.
,,Mis juhtus?" küsisin ma väriseval häälel, suutes vaevu sõnu hääldada.
Mees vaatas minu jooksust õhetavaid põski, kohmakalt kinni pandud jopet, viltusena peas seisvat mütsi ja mu muret silmades. Ta näppis mõtlikult oma luupi ja ei vastanud. Mees oli märganud, et ma olen alaealine ja arvatavasti käis tema peast läbi mõte: Ah, mingi laps. Ta ei saa sellest aru, pole mõtet isegi tema tobedale küsimusele vastata. Alles puberteedi eas...
Kui mees minema hakkas kõndima, kordasin ma: ,,Mis juhtus?" Mu hääl kõlas tõsisena ja vankumatuna. See ei värisenud enam sugugi.
Mees pööras ümber ja sõnas: ,,See on...raske."
,,Kes te üldse olete, kui tohib küsida?" nõudsin ma siis, tegemata välja mehe tobedast vastusest, mis ei andud mulle midagi.
,,Ülemuurija Joe Jolbert," vastas punapäine mees ja kohendas oma prille, pistes luubi pintsaku rinnataskusse. ,,Polit.sei jaoskonnast."
,,Nii et te olete võmm?" küsisin ma kahtlustavalt.
,,Mitte võmm," parandas Joe Jolbert väärikalt pintsakut kohendades - ta kohendab alatasa midagi, see käib mulle närvidele! ,,Vaid ülemuurija."
,,Mis vahet sellel on?"
,,Mingi vahe ikka," sõnas ülemuurija veidi tüdinult.
,,Mida te siin ikkagi teete? Kui midagi on juhtunud, siis te peate seda ütlema!" ütlesin ma väga selgelt, rõhutades igat sõna. Ma tahtsin võimalikult täiskasvanulik ja hirmuäratav välja näha, kuigi olen alles kuueteistkümne aasta vanune teismeline.
,,On...juhtunud...veel üks mõrv," ütles Joe Jolbert väriseva häälega.
,,Kes?" küsisin ma veelgi värisevama häälega - valikut polnud. Kas Carl või...
,,Meil on väga kahju preili Gree," - mind ei imestanud üldsegi, et ta mu nime teadis - ,,kuid teie isa on surnud," lõpetas ülemuurija Joe Jolbert kurvalt.
,,Ei!" karjatasin ma ning sööstsin välgukiirusel elutuppa.
Seal mu isa surnukeha lamaski. Kahvatu, õudust väljendav ilme klaasistunud tema silmades ja kangestunud liikmed. Ja mis kõige veidram - valged juuksed. Kuid miskipärast ei üllatanud see mind sugugi, kuigi see oli totaalselt veider.

- - -

Autori kommentaar »