Twelve worlds[part 13] (12)

- - -

13.KATASTROOFILINE KÄIK HAMBAARSTI JUURES

Oli möödunud umbes poolteist tundi ning me passisime ikka veel registratuuri juures, kes vaidles meiega, et tänaseks ajaks pole võimalik aega kinni panna. Naine, kellega me vaidlesime, olid lokkis punakad juuksed, mis paistsid vihaga punasemaks minevat. Tal olid ka punakaspruunid silmad, mis paistsid samuti punasemaks minevat.
,,Ma ütlen teile viimast korda, et tänaseks ei saa panna aega kinni mitte ühegi hambaarsti juurde!" käratas naine ning naaldus tahapoole, käed kangelt rusikas.
,,Jah, te juba ütlesite seda!" karjusin ma nii, et inimesed meid jõllitava pilguga vahtisid. ,,Kuid ma küsisin, kas saab aega panna kinni..."
,,EI SAA JA KÕIK!" röögatas registratuuri naine ning asetas käed vihaselt rinnale risti.
Ma värisesin suurest vihast, nägu roosakas. Carl seisis kangelt meie kõrval ja ma justkui kuulsin, kuidas tema süda aina kiiremini ja kiiremini lööb... Sain sellest tundest aru, selline tunne tekib siis, kui sind sunnitakse midagi tegema, kuid sa ei taha seda üldse ja mitte kunagi teha.
Lõpuks lõin ma käega ning sõnasin lühidalt: ,,Lähme Carl, meil pole siin midagi enam teha."
Tundus, et Carl pulbitses rõõmust ning naine samuti. Ta nägu oli nüüd muutunud rahulolevaks ja rõõmsaks. Kuid selle "pillerkaari" rikkus ära kõik üks naine, kes tuli, valges kitlis, meie juurde.
Tal olid kandilised prilid, tumedad lahtised juuksed ja tuhmid rohelised silmad, mis vaatasid mind ja Carli kavalalt. Ta asetas käed puusale ja silmitses mind, Carli ja registratuuri naist pingsalt.
Carli käsi just oli jõudnud ukselingile, kui naine ütles: ,,Las noormees tuleb koos tütarlapsega minu juurde. Kohe ja nüüd."
,,Aga, preili Tumbershbrown?" kogeles registratuuri naine jahmunult.
,,Ta on haige," nähvas naine. ,,Niisiis võivad need kaks noort teda asendada."
Selle uudise teatavaks teinud, ilmus Carlile ja registratuuri naisele selline nägu nagu oleksid jõulud ära jäetud.
,,No, olgu siis," sõnas registratuuri naine aeglaselt, vihast värisemas. ,,Kuid see on juba teie asi, kui preili Tumbershbrown tuleb kohale oma emaga ja avastab, et talle ei saagi seekord breketeid panna."
,,Ja-jah," vastas naine valges kitlis ükskõikselt. ,,See on tühiasi ja ma tegelen sellega." Ta viipas mulle ja Carlile. ,,Teie kaks, järgnege mulle."
Me läksime Carliga - kellel oli väga närviline ja morn nägu peas - sellele naisele järele, kelle kitlil kiiskas nimesilt: ,,Cilenne Meriet". Naine juhtis meid ruumi, kus meid ootas lamamistool, igasugused töövahendid ja muid asju, mida leidub hambaarsti kabinetis.
,,Sa võid istuda seal," ütles hambaarst mulle ja viipas ühe lamamistooli sarnasele toolile. ,,Aga sina noormees, istu siia."
Carl istus toolile ja heitis end väga närviliselt pikali. Poiss paistis samuti murelik, kui tool allapoole laskus. Ma istusin tooli peale, mis oli väga sarnane lamamistooliga.
,,Heida ka pikali," soovitas arst ning ma kas nägin valesti või mitte, igatahes see naine irvitas mokaotsast. Ma ei järeldanud sellest aga midagi, vaid heitsin end samuti pikali.
Järsku tekkis mingit hallikat suitsu, mida ennem ei olnud ning see hõljus kabinetis ringi. Esialgu ma köhisin meeletult, kuid pärast ma tundsin end uimasena, veidi unisena. Mu silmad hakkasid sulguma, kuid just siis, kui ma tahtsin seda teha, suits kadus. Samuti ka unisus. Siis ma avastasin, et olen kinni köidetud. Mu rinna ümber, jalgade ümber, puusa ümber, üleüldse terve keha ümber jooksis jäme köis, mis oli koos minu kehaga tooli külge kinnitatud. Proovisin rabeleda, kuid asjatult. Silmanurgast nägin ma, et Carl oli sama abitus olukorras.
,,No, viimaks me kohtume jälle," sõnas arst ning ta polnud enam seesama arst. Ta oli krahvinna Ellesmera, keda kohtasin Kuuendas Maailmas, Soovide Maal.
,,T e i e!" ahhetasin ma jahmunult.
,,Jah, m i n a!" hüüatas krahvinna. ,,Ma tulin tagasi, et teile mõlemale lõpp peale teha!"
Ta tõmbas kuskilt enda selja tagant läikiva noa moodi asjanduse. Selle pind oli sile ja ots üliterav. Krahvinna lõi selle asjandusega vastu arvutihiirt ja see raksatas pooleks. Ma vaatasin pooleks läinud hiirt jahmunult ja veidi isegi hirmunult. Silmanurgast nägin, kuidas Carl väga keskendunud oli - arvatavasti haudus mingit plaani.
,,See ei tööta," irvitas krahvinna ja vaatas Carli poole. ,,See ruum on erilise kilbiga ümbritsetud, mis ei võimalda ühelgi võimel läbi selle tungida. Ei sees ega väljas." Ta irvitas jälle. ,,Küllap pead midagi muud välja mõtlema."
Ta hakkas minu poole astuma, terav tapariist püstiselt käes. ,,Inimese süda on väga haruldane," sosistas ta. ,,Eriti sinu oma."
Siis ta sihtis ja hakkas lööma, kui ta äkki peatus. Ma ei saanud aru, mis toimus - miks ta peatus? Siis ma märkasin, et ta ei hinga isegi. Ta ei pilgutanud silmi ka ning kõri ei liikunud samuti.
,,M-mis ju-juhtus?" kogelesin ma ehmunult, jõllitades liikumatut krahvinnat.
Õnneks Carl polnud tardumuses ja vastas samuti kogeledes: ,,Sa...sa...peatasid aja. Vähemalt tema peas või midagi säärast. See oleks mul isegi võimalik - kuna mul on meelelised võimed - kuid sellist asja peab õppima kaua-kaua aega. Kuid arutame seda hiljem, põgeneme siit."
Nüüd oli tee vaba. Järsku olid köied rebenenud ning alla põrandale kukkunud. Veeretasin end lamamistoolilt maha ning panin ukse juurde jooksu. Kuid ma peatusin - uks oli lukus.
,,Igavene m**d!" röögatas Carl raevunult ja logistas asjatult ukselinki.
,,Nii värvikalt ka ei tuleks ropendada," märkisin ma.
Carl laskis ukselingi lahti ja pöördus ringi. ,,Mul savi," ütles ta vihaselt. ,,Pealegi - see ei ole ropendamine. Peamine on see, et me siit kuidagi minema pääseme."
Tema pilk libises mööda seina aknale. Carl muigas laialt ja kõndis akna juurde. Ta avas selle ja vaatas nii üles kui ka alla.
,,Oled valmis?" küsis ta vaid.
,,Mida sa mõtled...?" hakkasin ma küsima, kui märkasin Carli silmis sätendavat tulukest. ,,EI!" karjatasin ma. ,,Ma ei hakka enesetappu sooritama!"
,,Oh midagi ei juhtu," ütles Carl justkui mööda minnes, kuid tema sõnades oli kuulda kindlust.
Ma ei hakkanud vaidlema ka. Sammusin ohates akna juurde ja vaatasin alla. Olime kolmandal korrusel, kuid olin kuulnud ka juhtumitest, kus oli sellistel hüppamistel isegi ellu jäädud. Carl hoidis mu piha ümbert kinni ja kükitas aknalaual, mina samuti. Ta vaatas pingsalt meie all sõitvad hiiglaslikku pikapi, mis oli täis laaditud tolmu ja muud prahti.
,,NÜÜD!" röögatas poiss järsku ja tõmbas hüpates mind endaga kaasa.
Vihisesime läbi õhu. Mul süda puperdas, veri tuksles kõrvus ning juuksed vuhisesid minu kõrval. Kiljusin nagu meeletu - arvan et mööduvad inimesed vaatavad meid jõllitades, käed kokku löödud.
,,Me ei jõua!" karjusin ma, kui nägin, et pikap oli hakanud liikuma.
,,Jõuame!" karjus Carl vastu.
Nägin justkui aegluubis, kuidas me pikapisse maandusime, sinna tolmu ja prahi keskele. Maandumine oli üldiselt pehmem, kui maanduda metallile või millegile säärasele. Igalepoole paiskus tolmu ja autost lendas välja ka prahti. Järsku pöördus juht meid vaatama ja jõllitas meid hetkeks jahmunult.
,,Kurat, ronige sealt välja!" karjus ta siis ning me võtsime Carliga teda kuulda.
Ma ei hakanud Carli isegi kuulama, kuidas ta soovitas autost välja hüpata. Ma lihtsalt vinnasin end äärele, ootasin ära sobiva muruplatsi ja tõukasin. Veeresin maha, tehes ühe umbmäärase kukerpalli. Hetke pärast lendas minu kõrvale Carl. Ta hõõrus oiates oma otsmikku ning katsus läbi oma jalad. Tundsin ennast täiesti normaalsena.
,,Mida me edasi teeme?" pärisin ma.
,,Põgeneme," ütles Carl vaid ja osutas lähenevale inimsummale, mis meie poole vooris.
Kuulsin juba küsimusi. Üks proua küsis, kas me võtsime mingist märulifilmist osa ja teine küsis, kas me proovisime enesetappu teha. Mehed küsisid kooris, kas me oleme hullud või tarbisime liiga palju narkootikume.
Carl vastas neile: ,,Ei, mitte midagi ei ole õige! Me läheme nüüd!"
Ta tiris mind endaga kaasa ja hetke pärast panime juba jooksu. Tormasime ühe suvalise poeparkla juurde ning Carl tõukas mind ühe passati juurde, mis ilusasti kiiskas päikese käes.
,,Mida sa teed!?" kriiskasin ma. ,,Sa varastad auto!?"
,,Jah, meil ei ole midagi rohkemat teha!" karjus Carl vastu.
Ta lõi rusikaga vastu auto ust ning uks plõksatas lahti. Vaatasin korraks seda suu ammuli, kuid paari sekundi pärast ronisin ma autosse ja kinnitasin turvavööd.
,,Kurat, unusta see p**e turvavöö!" karjus Carl ning pani mootori käima.
,,Sul on juhiload?" küsisin ma kahtlustavalt ja vaatasin, kuidas Carl osavalt autot keerab.
Poiss mõtles hetke. ,,Ei," vastas ta lõpuks ja irvitas.
Carl sõitis tee poole ja sõitis osavalt kahe auto juurde, kes mõlemad lasid signaali. Ta pani peaaegu turbot ja must passat peaaegu möirgas. Järsku oli kuulda sireene, kuid ma ei tahtnud tõele näkku vaadata.
,,Mis see oli?"
,,Me oleme igaveses hädas, mis võib kohe p****e minna. Polit.sei tuleb," pressis Carl läbi hammaste ja pani gaasi juurde.

- - -

Autori kommentaar »