Twelve worlds[part 65] (10)

- - -

65.HOIATUS

Me läksime Samanthaga kööki ja seal minu ning Carli tuppa. Uks oli pärani lahti ning Carl seisis oma voodi juures kangestunult. Ka mina kangestusin ukse lävel. Keset ruumi istus väga veidra nägemisega olevus.
Olevus oli mulle umbes põlvini. Tal oli roheline kärnaline nahk ja mõlemal jalal oli tal vaid neli varvast. Sõrmi oli tal seevastu kuus. Olendil olid pihani mustad krässus kasimata juuksed ja seljas kandis ta imelikku tumepruuni ürpi. Ümber piha oli tal seotud süsimust paks pael. Silmad olid olevusel punnis ja kollakad, nina oli tal nagu pisike kartul, huuled olid tal samuti kärnalised ja täidlased, kõrvad aga teravad ja ma silmasin, et ühes kõrvas oli tal kuldkõrvarõngas.
,,Kes see on?" kogelesin ma jahmunult.
,,Või hoopiski, mis see on," märkis Samantha - ma loodan, et olevus ei solvu sellise ebaviisaka märkuse peale.
Olevus tõusis püsti ja pühkis oma tolmust ürpi. Ta paistis väga räsitud olemisega ja näis, et ta tuli päris kaugelt. Igatahes kasutas ta kindlasti ümberpaiknemist või midagi säärast, sest ukse kaudu ta kohe kindlasti ei tulnud, seda ma võisin kinnitada. Me oleksime Samanthaga kuulnud, kui ta tuleks. Itsitasin tahes-tahtmatult mõttes.
Olevus ajas rinna kummi ja teatas uhkelt: ,,Mina olen maahaldjas! Üks nendest käputäiest, kes mitu sajandit tagasi ellu jäid!"
,,Kes on maahaldjad?" küsisin ma Carlile lähemale nihkudes - mitte hirmust, vaid selleks, et ma ei tunneks ebamugavust.
,,Nad on väga haruldased olevused," seletas poiss olevust silmitsedes, kes nimetas end maahaldjaks. ,,Mitu sajandit tagasi toimus nende ja metshaldjate vahel sõda ja neid jäi tegelikult päris vähe järele. Inglismaal neid tegelikult ei leidu. Brasiilias leidub neid kuskil kümme kuni viisteist tükki ja Põhja-Ameerikas kuskil kakskümmend. Ma olen kuulujutte kuulnud, et Venemaal on neid samuti kuskil viisteist."
,,Päris vähe tõesti," nentisin ma tasase häälega.
Carl noogutas ja küsis siis maahaldjalt: ,,Miks sa siia tulid? On sul siia asja?"
,,Äkki ajaks ta minema?" pakkus Samantha sosinal - ta paistis väga närviline olevat. ,,See maahaldjas ajab mulle hirmu nahka."
,,Rahune, Sammy," rahustasin ma Samanthat. ,,Sul pole midagi karta."
,,Mulle ei meeldi, kui sa mind niiviisi kutsud," märkis Samantha veidi pahaselt. Ma ignoeerisin teda selles suhtes.
,,Miks sa siin oled?" kordasin ma Carli küsimust.
,,Ma pean teid hoiatama," ütles maahaldjas - ta oli muutunud tõsisemaks.
,,Mille eest?" tundis Carl huvi.
,,Teie võite arvata, et krahvinna Ellesmera on surnud," alustas maahaldjas, kuid Samantha segas vahele.
,,Ta on ikka surnud, eks ole?" kogeles ta.
,,Ma veel jõuan selleni," lausus maahaldjas veidi ärritunult. ,,Ärge segage palun vahele."
,,Räägi palun edasi," palusin ma.
,,Nii. Te arvate, et krahvinna Ellesmera on surnud eks ole? Aga ma võin öelda, et see pole veel päris kindel. Ta võis end loitsida varjuks või millegiks ja varjab end kuskil. Aga peale selle krahvinna varitseb siin maailmas veel ohte. Needus hakkab muutuma tugevamaks, kuna keegi toidab seda Musta Maagiaga ehk Nekromantiaga."
,,Kes?" küsis Carl - ka tema oli tõsisem. ,,Ega ometi Pimeduse Kuninganna Eliza de Für ise?"
Maahaldjas raputas pead ja kehitas õlgu. ,,See pole kindel. Caromonlaste Ordu juurdleb selle kallal ja nemad arvavad, et see võib tõsi olla," - ta rõhutas sõna "võib" - ,,aga keegi kunagi ei tea. Horeos võib eksida."
,,Ta ei eksi kunagi," ütles Carl kindlalt.
Maahaldjas kehitas õlgu. ,,Keegi ei tea - võib esimene kord olla. Igatahes, Teie Kõrgus," - ta pöördus minu poole ja ma punastasin - ,,peab olema kaitstud," jätkas ta. ,,Ta peab oma jõudu varuma ja harjutama, et lõpuks Needusest jagu saada."
,,Tal on Nekromantia Maailmaga sidemeid," teatas Carl järsku ja ma ei saanud esimese hoobiga aru, millest ta räägib. Aga siis meenusid mulle unenäod - judistasin õlgu.
,,On see tõsi?" päris maahaldjas ja ta hääles kõlas lootusrikkuse noot.
,,Mul on palju unenägusid olnud," sõnasin ma ebalevalt. ,,Ühes oli mingi punaste silmadega must draakon. Ja siis mingi valge olevus..."
,,Siis on asi keskmine," pomises maahaldjas rohkem endale. ,,Need sidemed võivad nii kasulikud kui ka kahjulikud olla."
,,Mis mõttes?" nõudis Carl.
,,Kahjulikud seepärast, et siis võib Nekromantia Maailm teda mõjutada. Kasulikud seepärast, et ta võib selle maailma kohta midagi teada saada."
Järsku kõlas mingi vaikne kumisemine. Nagu gong, tuli mulle pähe.
Maahaldjas ohkas veidi masendunud häälega ja kohmitses millegiga oma ürbi all. Ta tõmbas välja suure kuldmedaljoni, mis paistis tema jaoks veidi liiga suur olevat. Ta vaarus veidi eemale ja tõstis medaljoni kõrva äärde. Siis hakkas maahaldjas sosistama.
,,Mida ta teeb?" küsis Samantha maahaldjast ainiti jälgides.
,,Räägib oma saatjatega," pomises Carl vastuseks.
Siis pistis maahaldjas kuldmedaljoni tagasi ürbi ja rinna vahele. Ihkasin teada saada, mida ta rääkis "oma saatjatega" nagu Carl ütles. Äkki oli midagi tähtsat, mõtlesin ma. Kunagi ju ei või teada...
,,Mul on halbu uudiseid," ütles maahaldjas tagasi tulles - ta silmis oli hirm. Paanika. Meeleheide.
,,Mis uudised?" uurisin ma ettevaatilikult.
Maahaldjas ohkas. ,,Krahvinna Ellesmera..." ütles ta. ,,...on tagasi."
Toas valit.ses sünge ja ehmunud vaikus.

- - -

Autori kommentaar »