Twelve worlds[part 75] (10)

- - -

75.HÜVASTIJÄTT

Tuhisesin kiirelt läbi Londoni inimesi täis tänavate. Mu jalad puudutasid kergelt asfaldit ja kui ma oleks peatunud, siis oleks asfald oranžilt hõõgunud.
Inimesed kõndisid rahulikult tänavatel, lobisedes muretult juttu oma abikaasade, sõprade, pereliikmete või kellegi muuga. Enamus hoidsid mobiiltelefone kõrva ääres ja vadistasid lõpmatult juttu. Mulle tikkusid pisarad silma - alles nüüd sain aru, kui eriline ma olin. Need inimesed said elada rahulikult oma elu, teadmata midagi. Nad ei suutnud aru saada minu tunnetest, elamustest või millestki muust. Nad olid õnneseened.
Majad olid muutunud häguseks värvide virrvarriks. Asfald mu jalge all oli muutunud musta ja halli seguseks pinnaks. Inimesed välgatasid minust mööda - märkasin igat inimest vaid veerand sekundit. Mu pisarad olid enne voolanud mööda mu põske - kiiruse tõstmise tõttu lendasid need nüüd õhus ja kukkusid vaikse plärtsatusena maapinnale. Eristasin õhus lendlevaid pisaraid sellest virrvarrist - need tundusid kuidagi...erilised.
Kuid ma ei saanud praegu sellele mõelda. Ma pidin jooksma. Isegi tempot tõstma, kui vaja. Ennem olin ma olnud täiesti emotsioonitu selle mõrvaja suhtes, kuid nüüd oli mu keha lahvatanud põlema. Vihast. Kättemaksu himust. Carlil oli õigus. Ma haudusin kättemaksu ja tahtsin mõrvaja kätte saada. Ja tappa. Selle eest, et ta mu isa mõrvas. Mis sest, et see oli mu kasuisa - ma vähemalt arvan nii, sest ema mul küll pole päris -, ta ikka vajas kättemaksmist. Pealegi oli see teiste süütute inimeste mõrvamise eest samuti.
Kuid siis jäin ma mõtlema. Carli sõnade peale. Ta oli öelnud, et ma oleksin mõrvajat tappes temaga sama rumal. Miks? Loomulikult sellepärast, et ma ta tapsin. Õigemini tapan. Kuid minu mõtetesse jäid heljuma sünged mõtted. Mis juhtub siis, kui ma suren? Mis juhtub siis, kui mõrvaja tapab ennem minu? Mis saab Celiast?
Nüüd alles tuli väike õde mulle meelde. Carl oli öelnud, et korter on meie kahe päralt. Ta eksis. Celia oli ikka veel korteris. Teadmatuses, mis toimub. Ma tahtsin temaga hüvasti jätta. Võib-olla on see mõtetu, kuid kui ma tõesti suren? Ta ju siis ei tea, mis juhtus. See oleks tõeline katastroof.
Muutsin selle mõtte peale suunda ja kiirendasin tempot, tuhisedes nüüd vihinal oma kodutänava poole. Võib-olla näen ma seda viimast korda. Võib-olla mitte. Ma ei mõelnud Carliga hüvasti jätta. Miks? küsisin ma endalt. Ta ju tähendab sulle kõik, miks sa jätad pigem hüvasti Celiaga kui Carliga?
Ma ei teadnud sellele küsimusele vastust. Kuid mu soov oli kindel: ma pidin Celiaga igaks juhuks hüvasti jätma. Kui ma suren, siis ta teab miks. Ja kuidas. Mitte ohvrina, vaid kangelasena. See kõlab tobedalt, mõtlesin ma naeratades. Pigem suure, julge õena.
Olin jõudnud maja ette. Paari sekundi pärast nägin vanat meest - ta elas meiega samas majas, ainult kolmandal korrusel -, kes avas ukse. Viivitamatult lipsasin ukse vahelt sisse ja jooksin välkkiirelt trepist üles. Tormasin keravälgu kiirusega läbi koridori, avasin ukse - see oli lahti, ma isegi ei imesta - ja jooksin kohe Celia tuppa.
Nagu ma olingi arvanud, oli ta täielikus teadmatuses. Ta oli just õppinud - nüüd ta istus rätsepaistes voodil ja joonistas Top Models'i nukkudele uusi riideid - narmendavate äärtega seelikut ja triibulist pluusi. Celia silmade all olid veidi tumedad varjud ning ta silmad niisked. Nutnud. Ema lahkumise pärast. Ja loomulikult isa surma pärast. Celia helesinine T-särk oli veidi märg ning teksad kulunud. Ennem jalas olnud heledad sussid vedelesid nüüd lohakalt põrandal. Celia oli endale kiire hobusesaba teinud, mis nüüd lõtv ja sassis oli.
,,Celia?" küsisin ma ettevaatlikult. ,,On sul aega?"
Noorem õde ohkas. Pahuralt. See pole ebatavaline, nentisin ma mõttes. Ma pole temast juba kaua aega välja teinud. Teda märganud. Teda polnud justkui olemaski.
,,Kus sa oled olnud, Cam?" küsis Celia nukralt pead tõstes. ,,Sa oled käinud igal pool oma sõbrannade ja Carliga. Mind sa nagu tähele ei panekski. Ära unusta, et ma aitasin sul Carli päästa."
Istusin Celia kõrvale voodile ja võtsin tema käe pihku. ,,Seda ei unusta ma kunagi," sosistasin ma.
Celia turtsatas ja tõmbas käe minu pihust välja. Ta sulges joonistusraamatu ja pani selle koos pliiatsiga kõrvale. Ta tõusis püsti ning ma nägin, et ta oli kõhnemaks muutnud. Mitte kondiseks, kuid siiski kõhnaks.
,,Ma tulin hüvasti jätma," alustasin ma. ,,Sinuga."
Celia turtsatas: ,,Oi, juba abiellusite Carliga? Sõidate mesinädalatele? Kahjuks mind ei teatatud sellest ette."
Ma tõusin püsti ja ohkasin. ,,See ei ole nali," sõnasin ma raskelt. ,,Ma tulin hüvasti jätma."
Celia pöördus ümber ja vaatas mind piinatult ja mahajäetud pilguga. ,,Kus sa oled olnud, Cam?" küsis ta uuesti. ,,Ma olen nii paljust ilma jäänud. Ema lahkus ja isa suri. Ja ma isegi ei tea, miks. Kui ema lahkus, siis ma ei näinud seda. Ei teadnudki. Kui isat polnud, ma ei teadnud mida arvatagi. Kui kuulsin surmast ja matustest, nutsin endal silmad peaaegu peast."
,,Ma tahtsin sulle öelda..." alustasin ma, kuigi see oli vale.
Celia katkestas mind: ,,Aga unustasid, eks? Ei mäletanudki, et sul on väike õde, kes ei tea sündmustest mitte midagi? See tuli sulle üllatuseks jah, et ma ei teadnud, kus isa ja ema on, eks? Ma tunnen end mahajäetuna ja unustatuna Cam," - tal hakkasid silmanurkadest pisarad voolama - ,,ja ma ei taha end sellisena tunda. Ma ei taha tunda end nii, et ma olen alati teine variant."
Mu silmanurkadest hakkasid samuti pisarad nirisema. ,,Püüa seda mõista, Celia," sosistasin ma vaevu kuuldavalt. ,,Proovi seda mõista, et ma pean nüüd minema."
,,Kuhu?" kõlas Celia jahmunud küsimus - ta oli nutmise järele jätnud.
,,Ära," vastasin ma teda emmates. ,,Võib olla otse surma."
,,Miks?" kogeles õde juba ehmunult.
,,Sest on vaja," vastasin ma talle tõsiselt otsa vaadates. ,,Sest ma kohtun inimesega, kes tappis sinu.... tähendab meie isa," - olin takerdunud, sest ma polnud ju Celiale sellest rääkinud, et tegelikult ma polnud tema õde, vaid midagi muud; kuid ma lootsin sisimas, et me oleme siiski õed - ,,Ja ma kavatsen ta tappa," lõpetasin ma.
Celia ei hakanud protesteerima nagu Carl oleks teinud. Ta vaid kukkus minu vastu ja ma tundsin, kuidas mu jope niiskeks tõmbus. Celia nuttis. Kurvastusest. Mahajäetusest.
,,Hüvasti," sosistas õde vaikselt.
,,Hüvasti," ütlesin ma tasa vastu ja suudlesin õde laubale.
Siis lasin ma temast lahti ja ta maandus käpuli põrandal. Hingamine meenutas tal õhku ahmimist. Ma poetasin viimase pisara, mis maandus vaikse plärtsatusega põrandal, kuid jäi põrandale. Läbipaistva ja...kõvana. Kükitasin hämmeldunult ja võtsin pisara kätte. See jääb Celiale mälestuseks. Võtsin taskust nööri, mis oli sinna mingi aeg sattunud ja tegin mingit moodi pisara sisse augu. Pistsin nööri august läbi ja riputasin selle tasakesi Celiale kaela. Mälestuseks.
Siis ma tõusin ja jooksin akna juurde. Avasin selle ja hüppasin välja. Läks vaid kaks ja pool sekundit, kuni ma nõtkelt ja kergelt asfaldil maandusin. Vaatasin korra ülesse ja siis panin jälle jooksu. Kiirelt. Tõstes tempot igal sekundil. Aega oli jäänud vaid kümme minutit ja pool sekundit.

- - -

Autori kommentaar »