The Black Roses#12 (8)

Eelmises osas: Tüdrukud lähevad Alfredi ja Maide korterisse maad kuulama, kuid pääsevad napilt. Jolanta kuuleb üsnagi hirmuäratava uudise ning tüdrukud kohtavad bussipeatuses Edmundit, kes neile appi tuleb.

Edmund hammustas mõtlikult huulde ning vastas Pauliinele: ,,Hmm... Ma ei tea. Võib-olla kaks meist meelitavad Alfredi ja Maide eemale ning kolm meist päästavad Jolanta. Olgem ausad, see on kõige võimalikum plaan üldse."
Luise lausus: ,,Tema jutus on iva sees. Äkki segaksime oma plaani natuke Jolanta plaani ka? No, maskeerime ennast teatud sugulasteks, meelitame nad korterist välja ning siis päästame Jolanta ära."
Karin keeras pea viltu. ,,Päris hea mõte tegelikult. Arvan, et teeme nii nagu Edmund ja Luise soovitasid. Mis sugulased su kasuvanematel on Pauliine?", küsis ta veel Pauliine poole pöördudes.
Pauliine süvenes korraks oma mõtetesse. Ta juuris igat oma mälestust ning leidis neis sorides ainult kaks sugulast - tädi Sophy ja onu Matthews.
,,Mmm, ma juurisin oma mälestused kõik ükshaaval läbi ning leidsin ainult kaks sugulast. Tädi Sophy - käisin tal koos kasuemaga igal detsembril Haapsalus külas. Ja onu Matthews - ta elab Narvas ning ta tuleb üpriski tihti Kuressaarde külla. Temaga oli mul üsnagi lõbus.", lausus Pauliine mälestusi meenutades.
,,Olgu, meil on vaja siis Edmundit onu Matthewsi mängimiseks ja tädi Sophyks võtame kellegi enda seast.", ütles Karin kõiki asju planeerides.
Edmund hakkas protestima: ,,Ei! Ma tulen teiega "korterisse" kaasa - teil võib mind vaja minna seal!"
Pauliine rahustas poissi: ,,Vabandust, kuid rohkem meesterahvaid meie seas pole."
Edmund porises: ,,Üks teist võib vabalt end meheks maskeerida. Tuleb vaid pingutada."
Pauliine naeratas. ,,Kui ausalt öelda, siis sa üsnagi sarnaned näo poolest mu onule. Sama silmavärv, sama paksud kulmud ja nahavärv on ka sama. Juuksed samuti - sinul pole erilisi muutusi vaja teha.", sõnas ta Edmundit vaadates.
,,Kes meist siis kõige rohkem tädi Sophy'le sarnaneb?", küsis Karolin, kes viimaks suu lahti tegi.
Pauliine mõõtis oma sõbrannasid pika pilguga mõnda aega. Viimaks lausus ta: ,,Kui aus olla, siis kõige rohkem sarnaneb temale Luise."
Luise palged värvusid õrnalt roosaks. Õnneks ei märganud seda keegi ja Luise oli selle üle ilmselt väga õnnelik.
,,Kas hakkame ettevalmistusi tegema?", küsis Karin.
,,Jah, kohe kindlasti.", kinnitas Pauliine.
Mõne minuti pärast hakati ettevalmistusi tegema ning maskeeringut tegema. Edmundile muretseti teissugused riided ning kingad. Karin kammis rohkem tema juukseid ning tegi hobusesaba lahti. Luisele muretseti valeprillid, mis olid ümmargused ning ajati juuksed rohkem krussi ja lokki. Luisele anti rohkem vanema inimeste riided ning värviti põsed õrnalt punakaks.
Lõpuks lausus Pauliine: ,,Te näete hämmastavad välja! Vedas meil, et mu onu ja tädi on lühikese võitu inimesed - Luise võiks veidi kikivarvukile tõusta ning Edmund on täiesti parajas pikkuses. Arvan, et kõik on tegelikult valmis."
Karolin lausus mõtlikult: ,,Äkki muretseksime kõik mingit kaikad või midagi säärast, et su kasuvanemaid oimetuks lüüa, kui vaja? Siis võiksid Edmund ja Luise pähe õppida mingi jutu. Näiteks, et Edmund tuli Narvast Haapsalusse ja sai seal Luisega kokku. Siis nad tulid koos Pärnusse, sest olid kuulnud, et Alfred ja Maide on Pärnus. Kas sobib?"
Edmund naeratas laialt, kuid natuke hapult. ,,Arvan, et sobib enam-vähem küll. Hakkame pihta, sest iga sekund loeb."
Teised olid poisiga nõus ning Edmund ja Luise läksid koos välja. Nad olid niivõrd hästi maskeeritud, et inimesed ei vaadanudki neid imelikult. Pauliine, Karin ja Karolin piilusid ukse vahelt, kuidas poisil ja Luisel läheb. Nood koputasid Pauliine kasuvanemate uksele ning uks avati. Ilmselt rääkisid nad oma pähe õpitud teksti ära ja Alfred koos Maidega astusid välja. Neljakesi läksid nad eemale.
Kui nad neljakesi nurga taha kadusid, siis lippasid kolm sõbrannat Alfredi ja Maide "korteriukse" taha. Nad katsusid ust ning see oli lahti. Nad lipsasid sisse ning vaatasid ärevalt ringi. Karolin ei ilmutanud mingeid emotsioone, Pauliinel süda tagus ja Karin oli lihtsalt närvis.
Äkki kuulsid tüdrukut mingit kopsimist ja see kostus alt. Tüdrukud vaatasid üksteisele segaduses otsa, kui äkki silmasid nad midagi vaiba all, mis eemal põrandal asetses.
Karolin hüüatas vaikselt: ,,Oh, salajane uks!"
Pauliine sammus vaikselt sinna, tõmbas vaiba pealt ära ja ahhetas. Seal oli tõesti väike puidust luuk, koos väikese metallpulgaga. Pauliien tõmbas pulka ja luuk tõusis. Pauliine nägi ainult tühjust ning neelatas.
,,Mida me edasi teeme?", küsis ta meeleheitlikult.
,,Vist hüppame.", lausus Karin ärevalt pimedusse vaadates.
Äkki miski sundiski tüdrukuid hüppama. Kui nad läbi õhu alla langesid, karjusid nad valjult, kuid neil oli tunne, et keegi ei kuule neid. Nad lendasid allapoole umbes kümme sekundit ning maandusid kõrvulukustava mütsatuse saatel kõvale vetrudega madratsile.
Pauliine, Karolin ja Karin oiatasid ning vaatasid ringi. Eemal nägid nad pruunikat ust ning enda kõrval roostetanud redelit.
Karolin porises: ,,No tõesti, redel oli koguaeg meist mõne sentimeetri kaugusel!"
Karin urises: ,,Jäta porisemine ning tule! Võtame ruttu Jolanta sealt ära - mul on tunne, et midagi juhtub varsti."
Pauliine ja Karolin noogutasid kergelt ning sammusid Karini järel ukseni. Tüdrukud poetasid ust ja see oli lukust lahti millegipärast. Siis oli kohe ees järgmine uks, mis oli lukus, kuid võti oli kohe kõrval.
,,Huvitav, miks nad võti ära ei peitnud?", arutles Karolin.
Ei Pauliine ega Karin ei vaevunud sellele vastama vaid tegid ukse lukust lahti. Siis nägidki nad Jolantat eemal kägaras istumas. Ta oli üsnagi kahvatumaks muutunud - polnud ilmselt ka ime.
Äkki hüüatas Jolanta rõõmsalt, kuid karedalt: ,,Te siiski tulite! Tulge, lähme!"
Tüdrukud kallistasid üksteist põgusalt ning tormasid tagasi ukse poole. Nad silkasid ruttu redeli juurde ning hakkasid ükshaaval üles ronima. Kõige ees läks Pauliine, tema järel Jolanta, kolmas oli Karin ja viimaseks jäi Karolin.
Kui nad ülesse jõudsid, siis oli kuulda karjumist ja mütsatusi. Tüdrukud ronisid luugist välja ning vaatasid ehmunult ringi. Edmund oli Alfredil kõri kallal ning Luise maadles eemal Maidega. See oli üsnagi põnev vaatepilt ja teised reageerisid otsemaid.
,,Põgeneme!", karjus Pauliine üle terve ruumi ning hakkas ukse poole liduma.
Edmund järgis tema eeskuju, lükkas ühe tugeva löögiga Alfredi pikali ning Luise tõukas tema naise vastu seina. Maide haaras Luise jalast ning tüdruk lendas koos temaga pikali. Karolin võttis oma kaika ning lõi sellega Maide oimetuks.
Siis aga Alfred irvitas laialt ning võttis tagataskust revolvri. Pauliine karjus edasi ning jooksis ukse poole, mis tundus nii kaugel olevat. Siis oli kuulda laske.
Pauliine kuulis Luise kisendamist: ,,Pikali!"
Pauliine veeretas end pikali ning roomas seina taha. Ta hingeldas valjult ning ta süda puperdas meeletult. Edmund jõudis tema kõrvale, Karin enda õlal. Karolin, Jolanta ja Luise jõudsid nende kõrvale mõne kriimustusega ning koos ootasid nad õiget hetke.
Kui ei olnud enam kuulda laske, siis roomasid nad kõik ukse juurde, avasid selle kiirelt ning lipsasid välja. Kuus teismelist jooksid ruttu tüdrukute ruumidesse ning sealt magamistuppa.
Edmund asetas Karini voodile ning Pauliine küsis ehmunult: ,,Mis juhtus?"
Edmund raputas pead. ,,Kõik läks viltu. Luise komistas oma seelikule, mis tal seljas oli ja tal tuli king jalast. Kui su kasuvanemad nägid, et ta jalg on väiksem, kui oleks pidanud olema, siis hakkaski möll. Karin muidu sai oma kaikaga obaduse oimule Maidelt, temaga saab kõik korda - ta peab vaid toibuma. Ja mis üldse edasi saab?", lisas ta veel murelikult.
Sellele küsimusele ei olnud praegu kellelgi vastust. Järgneb...

Uues osas: Kõik läks nüüd hästi. Alfred ja Maide on vahele võetud ja nüüd on veel mõni päev aega, kuni konsert hakkab. Tüdrukud veedavad niisama aega, kuid ka arutavad hiljutisi sündmusi. Kus Pauliine hakkab elama?

Autori kommentaar »