Twelve worlds[part 42] (2)

- - -

42.KAS TÕESTI EI JUHTUNUD MIDAGI?

Ma sulgesin ehmunult silmad - see oli hirmutav tunne, kuid samas ka erakordne. Uus. Jahmatav. Polnud tahet loobuda. Ma vihisesin oma meeltes ühe ukse juurde ja avasin selle. Olin violetses ruumis, mille keskel oli hiiglaslik, erksinine kera, mis hõõgus. Selle keskel oli väike kollane kera, mis särises elektriliselt.
Taipasin kohe, et see oli krahvinna Ellesmera hing või mis ta siis ka oli. Liikusin erksinisele kerale lähemale ja kikitasin uudishimulikult kõrvu. Kuulsin mingit vaikset sosinat. Anumist. Palumist. Tundsin end halvasti, et röövisin krahvinna hinge, kuid see juhtus ju kogemata...
Liikusin veelgi lähemale ja kuulsin palju selgemini sosinat, mis sellest tuli. Suutsin suure vaevaga eristada sellest sosistamisest sõnu-
Kollane kera anus: ,,Ma olen valmis surema... Lase mind välja... Palun..."
Ma ei suutnud midagi vastata, vahtisin lummatult seda erkkollast särtsuvat kera, mis hakkas erksinises keras tõmblema. Taipasin siis ka, et see erksinine kera on minu vägi. Võlujõud. Kuid ma ei suutnud sellele praegu mõelda. Ma sulgesin silmad ja keskendusin pingsalt ja avasin silmad.
Kollane kera hakkas sinisest pikkamisi eemalduma. Vähehaaval, samm sammu haaval. Sinine kera hoidis kollast nagu mingite niitide või köitega kinni, laskmata kollasel keral minna. Kollane kera oli jõudnud peaaegu välja - ma keskendusin veelgi rohkem. Siis - ilma, et ma oleks jõudnud silmagi pilgutada - vuhises kollane kera võidukalt sinisest välja ja vihises minust mööda.
Järgnesin sellele automaatselt, püüdes sellega sammu pidada. Ma justkui lendasin sellele järgi, mitte ei jooksnud. Proovisin tempot tõsta, kuid asjatult - ma ei suutnud kiiremini. Siis oli minu ees mingi valge portaal, mille poole kollane kera vuhises. Ma hakkasin peatuma, püüdes kollast kera hoiatada - valge portaal tundus halb olevat.
,,Oota!" hüüdsin ma. ,,Peatu!"
Kollane kera naeris ja hüüdis vastu: ,,Ei, miski ei saa mind enam peatada! Sa lasid mu vabaks, enam tagasiteed ei ole!"
Siis läks kollane kera portaali sisse. Ma kiirendasin jooksu ja hüppasin kerale järele, püüdes ta kätte saada. Ma lendasin portaali valgesse, elektrilisse sisemusse ja keerlesin nii, et süda läks pahaks. Ma langesin, pea ees, sellesse valgesse sügavikku. Ja siis avasin ma silmad.
Märkasin, et krahvinna Ellesmera lebas ikka veel maas, kuid hetke pärast plõksatasid ka tema silmad lahti. Ta suunurgad tuksatasid ülesse ja ta irvitas, ajades end hoogsalt püsti. Carl seisis eemal, paigale naelutatud ja jõllitas mind. Pagan küll, mida ta seal passib - las aitab! Kuid Carl seisis seal edasi, juhm nägu ees.
Krahvinna Ellesmera sõnas võidukalt: ,,Noh, paistab, et sa oled täidetud haletsusega, et aitasid mu vabaks. Anumine aitab hinge võtmises alati. Nüüd on sinu lips läbi, pilka. Hüvasti."
Krahvinna tõstis taas oma käe, peopesa helesiniselt helendamas. Ma vaatasin abitult talle silma, tahtes tema hinge uuesti röövida, kuid asjatult... Helesinine kera tema peopesas muutus erksamaks ja heledamaks. See hakkas tasapisi peopesast eemalduma. Silmanurgast nägin ma lõpuks, kuidas Carl liigutas.
Ta lõrises uuesti, sundides mu võpatama ja kargas krahvinna Ellesmerale kukile, haarades ta kõrist. Ta tagus oma jalgadega tema külgi. Krahvinna kriiskas ja rabeles, kuid ei saanud vabaks. Ma vahtisin juhmilt nende võitlust. Alles sekundi pärast tuli mulle meelde, et voodi oli mu jalgadelt kadunud. Proovisin püsti tõusta, kuid vajusin maha - jalad olid liialt kanged.
,,Cameron, kao siit!" röökis Carl krahvinnat edasi tagudes.
,,Mismoodi?" kisasin ma vastu, osutades oma jalgadele, mis jõuetuna lebasid.
Carl ohkas ja vangutas pead. Ta sulges silmad, keskendus - ilma et ta oleks krahvinna Ellesmerast lahti lasknud ja teda edasi tagunud - ja pomises mingi sõna. Siis tundsin ma mingit värelust oma naha keha vastas. Ümbrus hakkas kaduma. Lõin endale laksaki! vastu laupa ja mõtlesin, miks ma ümbepaiknemist ise ei kasutanud.
Siis hakkas ümbrus keerlema ja ma olin juba hetke pärast tagasi haiglapalatis, tühja kappi jõllitamas. Portaal oli kadunud ja kapp oli tühi. Raputasin segadusse sattudes pead - kas midagi ei olnudki nagu juhtunud? Aeg oli lihtsalt peatunud?
Jalutasin ukse juurde ja avasin selle. Astusin koridori ja nägin, et ema ootab mind ukse juures, Celia enda kõrval. Celia paistis mures olevat, kuid ta ei näidanud seda eriti välja. Sörkisin nende juurde ja mõtlesin, kas jutustan neile, mis oli minuga juhtunud. Jutusta, mõtlesin ma, kui me auto poole kõndisime. Ära ole selline argpüks - räägi kõik ära!
Kui me kodu poole sõitsime, siis proovisin sellest juttu teha, öeldes: ,,Ema, Celia - minuga juhtus väga veidraid asju." Ja siis jutustasin ma neile seda lugu.
Ema jõllitas mind pungis silmadega, kuid Celia paistis mind uskuvat - tema silmis säras uudishimu. Vahtisin ootavalt ema, kes oli just punase fooritule pärast peatunud.
,,Sa olid teises maailmas?" kostis ta lõpuks uskumatult. ,,Ära aja jura. Selliseid asju nagu võlukunst ja maagia pole olemas."
Jõllitasin teda sama uskumatult. Ta ju ise on ebaloomulik olend, kuidas siis maagia ei saa olemas olla? Sosistasin: ,,Aga sa ise oled ju..."
,,Mis ma olen?" pistis ema teravalt vahele.
,,Zimaarlane!" pahvatasin ma ärritunult. ,,Mismoodi ei saa maagia olemas olla, kui sa ise oled maagiline olend!?"
Ema turtsatas. ,,Võib-olla see arseen kahjustas natuke sinu aju - ma ei tea. Igatahes ei saa ma aru, millest sa räägid ja jutul lõpp. Ärme puuduta enam seda teemat," lisas ta mind pingsalt vaadates.
Peatusime kodu ees ja ema tuiskas välisukse juurde, võtmekimp pihus. Ta keeras ukse lahti ja ootas meid. Järgnesime Celiaga emale ja kõmpisime trepist ülesse neljandale korrusele. Läksime oma korterisse ja ma suundusin löödult oma tuppa.
Kuid siis kuulsin ma, kuidas Celia minust möödudes sosistas: ,,Mina usun sind."
Noogutasin korra, läksin oma tuppa ja heitsin voodile pikali. Sulgesin silmad ja mõtlesin selle üle. Mismoodi sai ema seda kõike unustada?

- - -

Autori kommentaar »