And You will never know how much I love You ! #5 (10)

Eelmises osas :

"Lõpetage!" karjusin aga see ei aidanud. Läksin nende kahe vahele et asi ära klaarida ja sain hoobi kuskilt suunast vastu nägu . Ärkasin alles hommikul haiglas, kus oli ema, isa , Gerdo ja Andre...


"Lõpuks ometi ärkasid!" Sõnas ema, pisarad silmis. "Mis juhtus?" küsisin sest ei mäletanud midagi. "See on sinu süü !""Hoia mu tütrest eemale!" karjus ema Andrele. "No aga see pole minu süü kui Gerdo tuli mulle kallale , ja ma ei pannud tähele kui Lauren vahele tuli ja see lihtsalt juhtus nii!" üritas Andre seletada, kuid ema ei kuulanud teda vaid käskis tal lahkuda. No seda ta tegigi ning vaatas korra mulle veel otsa, kurva pilguga ja ma hakkasin nutma. "Ära sellise argpüksi pärast pisaraid vala." vastas Gerdo mulle. "Kur*t see on sinu süü , sina tulid vahele ja rikkusid kõik ära, sinu pärast ema arvab Andrest halvasti , see kõik on sinusüü mis on nüüd juhtunud viimase kuu ajaga!!!" "Kas sa tahad veel et ma kannataksin!?""Kas sa tahad mu täielikult purustada?" karjusin talle näkku ning ema vaatas mulle imestunult otsa ."Oot.. Ger..." "Ku-kui...?""Ma ei tahtnud..." kokutasid nad läbisegi ja ma käskisil Gerdol lahkuda. "Palun vabandust tütreke, aga ma ei teadnud mis juhtus ju, ma vihahoost karjusin Andrele kõik näkku..." vabandas emps. "Kas saaksid mulle mu telefoni ulatada?" küsisin talt ja ta andis mu uhiuue LG. Valisin Andre numbri ning helistasin talle. "Hei Andre, kas saaksid tulla haiglasse tagasi , see oli lihtsalt arusaamatus?" "Ema tahab vabandada ja ma tahaks Sinuga pikemalt rääkida." "Okei!" sõnas ta ning oli olnud vägagi heas tujus. Kui ta haiglasse jõudis tõi ta suure kimbu roose, punaseid- need olid mu lemmikud. "Tsau tibu!" ütles ta mulle ja suudles mind. Olin kui seitsmendas taevas ja tundsin kuidas mul liblikaparv lendas kõhus , selline tunne et hüppab kohe välja. Gerdo oli seda pealt näinud ja öelnud talle: "Kurat kas siis ei saa Laurenist eemale , sa ei saa aru et ta on minu !?"