And You will never know how much I love You ! #7 (12)

põhimõtteliselt on see igav , sisutu ja mõtetu , tean et ei oska kirjutada ja oma mõtteid piisavalt sisse panna ..

eelmises osas :
Läksin pargi poole ja nägin , et Andre lebab maas , paljude haavadega ja on kaotanud palju verd . " Andre ! " kiljusin ma aga see ei aidanud , istusin ta kõrvale ja raputasin teda , et ta üles ärkaks , kuid lebas ikka elutult , nagu teda polekski seal . Kutsusin kiirabi ja poli*sei ka . " Me peame teid vahistama , preili ! " sõnas inspektor ja mind viidi polit*eijaoskonda ...

" Mis juhtus ? " küsis minult heledapäine noorem naine , kes oli üpriski ehmunud ja murelik . "Kas Andrega on kõik korras ? Ega ta surnud pole ? " küsisin hüsteeriliselt , kuid sain aru et peaksin ehk talle vastama ning hiljem temakohta küsima. Seletasin talle kõik ära , kuid mulle tuli meelde see , mis Gerdo oli Andrele öelnud haiglas, ja rääkisin selle ka . Mind saadeti ukse taha istuma . " Toon Teile kohvi , et saaksite rahuneda natukene ! " sõnas seesamune naine mulle ning ütles , et Andre on tema poeg . Pidin südamerabanduse saama , ma vabandasin , sest kokkuvõttes on see ikkagist minu süü et Andre haiglas on ja võibolla ka surnud . "Kuidas Andrega on ? " küsisin ta emalt ," Minu nimi on Claudia , ja Andre peaks olema juba teadvusel , vähemalt mulle öeldi nii . " sõnas ta ning mul oli kui kivi südamelt kukkunud , kuigi see tunne et see kõik minu pärast toimus on ikkagist raske . Tema polnud millegis süüdi , see on minu süü . 15 minuti pärast läksin koju ning Gerdo tuli mulle vastu , ta ei tundunud eriti just kaine olevat . " Anna musi ! " ütles ta mulle ning lõin teda tugevalt , et ta minust eemale läheks " Kes sa oled selline et käitud minuga nagu tahad ? " " Ja polit*ei teab juba sellest juhtumist kui oleksid Andre ära tapnud , niiet ole ettevaatlik ! " karjusin talle näkku . Sain hiljem aru et oleks ehk pidanud selle koha pealt vait olema ning midagi talle näkku karjumata mööda minema . Jõudsin koju ning läksin esimese asjana oma tuppa , istusin voodi peale ning hakkasin nutma . Ärkasin hommikul üles ning vaatasin mis kell on . Otsisin oma telefoni padjaalt kui keegi ütles " Hommikust kallis ! " ning naeratas mulle . " Andre ! " hüüdsin ning hüppasin voodist talle kaela . Mul oli nii hea meel . " Sa pole just kõige paremas tujus ... " sõnasin talle ning ta muutus kurvaks . " Ma pean mõneks ajaksära sõitma , kuid ma ei oska sulle öelda kui kauaks . " Ma pidin šhoki saama . " Miks ? " " Millal ? " " Kuhu ? "