And You will never know how much I love You ! #3 (3)

Eelmises osas :
Tegin kähku meigi ning vaatasin korraks veel seda tatoveeringut ja ohkasin. Kõlas uksekell ning nad olid uksetaga. "Tsau!" ütles mulle seesamune poiss ning ta naeratus oli super! "Tsau!" vastasin talle ning jalutasime koos teistega suvalisse suunda...

Jõudsime kuuekesti randa. Teisi peale meie seal polnud. Üks poistest ütles:"Kuulge, mingi lamppi kutsume tüdruku välja ja ei tutvusta end." "Nagu vähe haige ju!" Mu suunurgad tõmbusid naerule ja teised hakkasid end tutvustama. Kõigepealt tegi juttu poiss, kes mind välja kutsus. Kõige kenam ja armsam neist. "Minu nimi on Andre, olen 15." "Arvatavasti tuled meie klassi, kuna õpetaja oli Sinu nime meile maininud." "Okei..." vastasin talle, palju rõõmsamana, sest tean mõnda nüüd oma tulevasest klassistki. Tema kõrvalt kostus teise poisi hääl, tema just polnus nii ilus aga ta oskas just mu tuju lakke viia. "Nagu eelnevalt ütlesin, olen Martin." "Käin Andrega muide samas klassis." Olin veelgi rõõmsam, sest see poiss tundus olevat niivõrd hea iseloomuga, et Kriss ja Ellu ei suudaks teda asendada, olid mu arvamused esmapilgul sellised. Kolmas poiss tutvustas ka end, tema oli Taavi, 16 aastane. Üli kena ja kõikide tüdrukute lemmik, sest absoluutselt kõik tüdrukud vaatasid talle tagant järgi. Neljas neist oli Karl, poistest oli kõige lühem, samas ka see kes seltskonda üleval hoidis. Viies poistest oli kõige vaiksem, tema nimi oli Rasmus. Ta oli ka 15 aastane. Mulle tundus kohe et miski vaevab teda. Olin neid teadnud vaid poolteist tundi, kuigi tundus et terve elu. Meil oli üpriski lõbus õhtu. Visati palju nalja ja olime üpriski kaua väljas. Ma ei pannud tähelegi kui kell oli juba pool üks ning pidin koju minema ema telefoni kõne tõttu. Nad saatsid mind ära, ja kõik tegime kalli. Andre tegi kõige viimasena ja sosistas kõrva :"Homme kell 12.30 siin samas , okei !?" "Okei!" vastasin talle ning ta naeratas ja tegi silma. Läksin ülimalt hea tujuga magama.
Hommikul kell 10 helises telefon. "Tsau, ma Ellu.""Kuule millal sa Tallinna ?" "Täna saaksid ?" "Ei" vastasin talle, "Ma saan ühega poole ühest kokku ja bussid ei sõidaks ka täna nii tihti.""Okei..."vastas Elina mulle kurvalt. "Okei, mul kiire suht, tsau!" Olid ta viimased sõnad ning lõpetas kõne hästi kiiresti. Ajasin end üles ja läksin kööki, tegin kohvi ja sõin kohukest, sest mul polnud eriti isu midagi süüa. Käisin reidist korra läbi ja Gerdo oli mulle kirja saatnud. Seal seisis: "Tibbu , palun tule tagasi, ma lihtsalt ei suuda enam ilma Sinuta. Ma tulen kasvõi Sulle sinna järgi, aga ma tahan asjad selgeks kõik rääkida. (kui Sa kirja tagasi ei saada siis helistan Sulle). PS! I love you ! " Olin hämmeldunud, kuna ennem oli kõik ju vastupidi . Ei tahtnud minust midagi kuulda ja nüüd äkki nii . kuidas ta saab nii loll olla, miks ta arvab et saab mu tunnetega mängida ? Vaatasin kella ja kell oli 12 juba. Tegin end kähku korda ja läksin alla, panin papud jalga ning astusin uksest välja. Seal ta oligi- üksi . "Tsau!" ütles ta mulle ja kallistas mind.