And You will never know how much I love You ! # 10 JA VIIMANE ! . (29)

Sinna meie jutt jäigi , ma mõtlesin et seepärast Chris mind nii vaatas koguaeg , kas see olen MINA !?! See ei saa olla võimalik . Olin tõsiselt mures , ja tegelikult meeldis Chris mulle ka . Ja Andre... ma olin täiesti sassis ja mõtetest pungil - mis saab nüüd .. ? Ja mulle tuli meelde see , kui me suudlesime . Mul tulid pisarad silmadesse ja olin täiesti murtud .. Armastan ma neid mõlemaid !? Olen ma vähe loll vä ? ...


10.

" Ei , see ei saa edasi enam jätkuda , see läheks liiga keeruliseks ja lõppude lõpuks saab ikkagist keegi haiget "

Jooksin randa , meri oli ülimalt vaikne ja tuult ka polnud õieti . Päike sillerdas merepinnal . Vaatasin kaugustesse ja minus oli tohutu raev , see aastatega kogunenud , kõikidest kannatustest , iga pisikesemgi viha oli minu sees . Tuuleiil sasis mu juukseid , õige õrnalt aga pehmelt . Saatsin Andrele sõnumi , mis oli hüvastijätu kiri , sama tegin ka Chrisile . ANDRE !?!?! - ta pidi ju täna tulema . Olin veel rohkem šhokeeritud kui olin . Hakkasin vaikselt lainete poole kõndima , et lõpetada see jama - et mu hing saaks vabaks . Asetasin telefoni riiete peale , suutsin asuda kolm sammu ja helises telefon .
" Mida see tähendama pidi ?! " karjus Chris mulle telefoni .

" Seda , mida sa sealt välja lugesid , ma ei suuda enam ... " vastasin talle , ja sellest hääletoonist ei saanudki ma ise ka aru , kas olen õnnelik või õnnetu ...

" Ma ei loobu sinust nii kergelt , said aru ? "

" Sul ei ole muud valikut " vastasin ja keegi helistas sisse . See oli Andre .

" Mida ... m-mik ... ? " Tibu .. ära tee midagi , ma kohe sinna , eks ? "

" Okei , " sõsasin läbi nutu .

Istusin märjale liivale ja nutsin , pisarad voolasin üle mu näo . Hakkasin oma rasket südant kergendama - olin Soomes tädiga mediteerimas käinud ja hakkasin oma vihale andestama , enda hingele ja ka kehale . See võib tunduda küll naljakas , aga nii see oli . Tundsin , kuidas see negatiivne enegia minus armastus- energiaks muutub . Olin need aastad - 14 aastat kõik need enda sees hoidnud ja ei pööranud varem hingepuhastamisele ka suremat tähelepanu . Olin vist tõsiselt lolliks muutunud aga see aitas . Kirjutasin liivale : And You will never know how much I love You !

Tõusin püsti ja hakkasin siiski mere poole liikuma . Samm samm haaval , iga hetkega , iga sekundiga surmale lähemale - ma ei kartnud seda , kuna ei olnud mul karta enam midagi . Äkitselt ärkasin üles köhides vett . Mu ümber kiirabi ja tagapool nuttev Andre . " Tüdruk , mida sa meti mõtlesid ? " Andre liikus mulle lähemale , ning suudles mind .
" Ma pidin hirmu kätte ära surema hetkel " ütles ta kergendusega .

" See oli mu otsus ja ma ei suuda enam edasi ... " - sõnasin silmad pisarais .

" Ma jooksin mere äärde teades , et oled meres juba ja kutsusin kiirabi , sest ma ei oleks suutnud sinuta elada . "

" Ma armastan Sind ! Ja sa ei tea kui hullult " ütles Andre ja läksime temapoole . Seal oli ka Gerdo , kes tuli mulle vastu ja kallistas mind . Kallistasin teda vastu ja ta küsis naljaga : " No , mõtlesid ikka ümber ? "

" Mm.. jaa " ütlesin talle muigega ja me hakkasime naerma . " Sorry selle kõige pärast mis tegin sulle .... " vabandas ta ja ma tundsin ta siirust .

" See on nüüd minu tüdruk ja hoia temast eemale " võttis Andre mu piha ümbert kinni ja Gerdo ütles muiates : " Inimene peab õppima oma vigadest , kui ta seda ei tee siis juhtub see sama veel kord ja mitu korda hullemini . " Hakkasime uuesti naerma ja pöörasin ümber . " Aitäh " ütlesin talle ja suudlesin teda . Mingi sähvatus käis ja Andre isa oli teinud meist pildi - " No see tuli ülimalt kena ! " Sõnas ta ka paraja muigega . " Panen selle omal stuudiosse ülesse , fototapeedina näiteks . Igatahes nädal hiljem kui Andre poole läksin oli neil elutoas see samune pilt - See hetk oli tabatud ülimalt täpselt , see pilt läks mulle südamesse . " Eks see on ju nunnu ? " Küisis Andre mult ja võttis piha ümbert kinni . " Muide on jaa , " Vastasin naeratades ja suudlesin teda .




See oli selline jutt .
Natukene naiivne võibolla ja lõpp vajus ka käest ära , kirjutasn mis pähe tuli ja ei hakand ka ajusid vaevama sellega .
Ei viitsind hullemaks seda seebi ooperit teha ja edasi ma ka vist kirjutama ei hakka sest mul on vaja ülimalt suurt arenguruumi et midagi normaalset kirjutama hakata . :D
Aitähh et vaevusite lugema :)