3-Redemption to conciousness (11)

Tühi kohver lebas lahtiselt mu voodil. Niimoodi juba üsna tükk aega. Mina aga istusin teises toa nurgas ja põrnitsesin seda.

"Selle jõllitamine ei hakka sinna riideid laduma." Ema astus mu tuppa sisse.

"Ma pole motiveeritud püsti tõusma," ütlesin, jälgides, kuidas ema mu voodile külili heitis.

Ta naeris. "Kui sa praegu asjad ära pakid, siis saad minu ja isaga õhtul välja hängima tulla. Me läheme kindlasti restorani ka."

Ajasin end püsti ja kõndisin kohvrini. "Ma pole kindel, kas ma tahan tulla, aga ma mõtlen selle peale," arvasin.

Teadsin, kui väga ema tegelikult tahtis, et ma nendega välja läheks. Ainuke asi, mis mind takistas oli ängistus. Ma muretsesin kogu aeg, mida inimesed minust arvavad ja kas ma näen kena välja. Minu probleemiks oli tõusnud ka koolikaaslased - mis siis, kui nad mind märkavad ja tulevad kohe ligi oma kaastunnet avaldama. Lõpuaktusel kõlasid enamus minu õnnitlusi nii: "Nii kahju, et sinu õega nii juhtus. Aga, palju õnne kooli lõpetamise puhul!" See kõlas täpselt nii nagu oleks minu õe surm minu lõpukingitus. Veetlev.

"Ma võin aidata sul asju pakkida, kui sa soovid," pakkus ema. Ma ei saanud keelduda, teades, et ta tahab minuga lihtsalt aega veeta, et ma ennast paremini tunneksin.

"Olgu siis," vaatasin ohates oma garderoobi poole. Ema ajas mu ohe naerma. Ta hüppas voodilt püsti ja lükkas kapiuksed lahti.

-----

Lamasin kõhuli põrandal ning lugesin Joss Stirlingu raamatut "Ma leian su, Sky". Esiteks, imeliselt ja põnevalt kirjutatud noorteromaan. Teiseks, kolme nime all tuntud kirjanik on juba omaette hea lugu.

"Phoenix," kostus isa hääl toaukse tagant.

"Tule sisse," laususin ning jälgisin, kuidas uks aeglaselt avanes ja isa pea uksevahest sisse pistis. "Kas sa otsustasid meiega välja tulla või kuidas?"

Avasin oma suu, aga ma ei osanud midagi öelda. Ma polnudki üldse selle peale mõelnud, sest ma teadsin, et nagunii leian ma põhjuse, miks ma peaks koju jääma.

Aga isa ootas minult kiiret vastust, seega ütlesin kähku: "Ma jään koju."

Isa noogutas nagu saaks ta minust aru, kuigi minu sisetunne ütles, et ta ainult nõustus minu vastusega, sest ta ei tahtnud, et ma vastutahtmist välja läheks. "Kui me otsustame kellelegi külla minna, siis me jõuame natuke hiljem koju," ütles isa. "Külmkapis on eilsest ülejääke. Söö kindlasti."

"Head õhtut teile!" ütlesin. Isa naeratas hetkeks ja lehvitas mulle enne lahkumist.

Jätsin raamatu sinnapaika ning otsustasin varem pesemas ära käima. Panin endale hommikumantli selga ja haarasin oma magamisriided endaga kaasa. Läksin kergel jooksusammul trepist alla ja suundusin pesuruumi.

Šampoonitasin parajasti oma juukseid, kui arvasin, et olin kuulnud välisukse pauku. Loputasin hoolikalt oma juuksed ära ja läksin hommikumantlis koridori. Alumisel korrusel olid kõik tuled kustus, sest väljas oli veel piisavalt valge. Hämar maja tekitas õudust.

Jõudsin välisukseni ning katsusin linki. Uks oli lukus ja minu majavõtmed asusid ukse kõrval kummuti peal. Süüdistasin oma kujutlusvõimet.

Naasesin pesuruumi ja panin endale riided selga. Lahkudes kustutasin tule ja sprintisin trepini. Hakkasin üles minema, kuid kuulsin sarnast paugu moodi heli. Pöörasin aeglaselt ümber ja silmasin välisust. Sealt see kindlasti ei tulnud.

Läksin kööki ning panin laetuled põlema. Kiikasin kraanikausi kohal olevast aknast välja. Tuul sasis puudeoksi ja -lehti. Kerged vihmapiisad riivasid aknaklaasi. Nägin, kuidas tuul järjest hoogu sai ning kerged vihmapiisad muutusid iga sekundiga järjest karmimaks kuni need vastu aknaklaasi peksma hakkasid. Torm oli tulekul.

Võpatasin, kui tuled äkitselt kustusid. Tormasin lüliti juurde ja klõpsisin kõiki nelja nuppu. Mitte midagi ei juhtunud. Elekter oli välja läinud. Aknast uuesti välja piiludes paistis, et ka kõik teised majad tänaval olid pimedad.

Jooksusammul läksin oma tuppa ja sulgesin ukse. Leidsin kirjutuslaua sahtlist taskulambi ja lülitasin selle käima. Sekundil, mil nupule vajutasin, lõi mul silme ees kõik uduseks. Ehmatuse tõttu komistasin ning lõin oma pea ära.

Ma avasin aeglaselt silmad. Taskulamp oli täpselt minu näole suunatud. Võtsin selle kätte ja tõusin kergelt istukile. Vaba käega kompisin oma pead, mis tohutul kombel valutas. Vaatasin oma kätt. Verd ei paistnud olevat.

Taskulamp enda teele suunatud, läksin alumisele korrusele, kööki. Panin taskulambi söögilauale lebama ning otsisin külmkapist jääpaki. Külmikus olevad asjad olid hakanud juba üles sulama. Ilma elektrita ei saanud ju külmkapp oma tööd teha.

Jääpaki käterätiku sisse mässinud, asetasin selle äralöödud kohale ning istusin puittoolile maha. Tegin laudlinal näpuga ringe ning lasin mõtetel uitada. Kuna ema ja isa jõuavad? Kas nad üldse lähevad tormi tõttu kellelegi külla?

Nagu ennist, läks ka tollel momendil mul silme eest uduseks ning hoolimata toolil istumisest, tuikusin veidike. Tõusin uuesti püsti, asetades jääpaki lauale ning otsisin meditsiinikapist endale mõned peavalu tabletid. Neelasin need veega alla ja kummardusin kurnatult kraanikausi kohale.

"When the days are cold. And the cards all fold. And the saints we see are made of gold," laulsin vaikselt. "When your dreams all fail. And the ones we hail. Are the worst of all. And the blood´s run stale.*" Istusin põlvili köögi põrandale maha ning mõtlesin nendele laulusõnadele.

Viimasel ajal nähtud unenäod olid läbi ja lõhki luupainajad. Mis puutub veresse, siis ma olin üsna kindel, et see pole veel seiskunud**. Aga sõnad olid sellegipoolest akuraatsed.

Laelambid läksid põlema, pimestades mind hetkeks, sest olin kiiresti pilgu otse valgusesse viinud. Paistis, et ka torm oli hoogu maha võtnud. Ohkasin. See oli üks kõige imelikumaid kogemusi, mis mul üksinda kodus olles juhtunud oli: uksepaugud, udune vaatepilt, ootamatu kukkumine. Sellest oleks hea raamatu saanud kirjutada.

Koristasin enda järelt köögi ära ning lubasin endal rahus tagasi oma tuppa naasta. Esimese asjana otsisin oma telefoni üles ja saatsin emale sõnumi, paludes neil kiiresti tagasi tulla. Kõlasin lapsikult, aga ma ei tahtnud praegu üksinda kodus olla. Sõnumi ära saatnud, otsustasin oma lugemata meilidele ülevaate heita. Mulle oli uus kiri, järjekordselt Carlalt.

Tuli välja, et ma olin unustanud oma kaasatulekust teavitada, kuid mu ema oli juba seda teinud ning Carla juba väga ootab, et ta saaks mind hommikul peale võtta.

Naeratasin mõtte peale, et kohtun oma sõbrannaga üle pika aja. Kooli lõpetamisest oli natukene üle kuu aja möödas, aga seegi aeg. Nagu ikka, hakkasin ma muretsema, et äkki hakatakse mind Phoebe surma pärast teisiti kohtlema või ma olen pidevalt tähelepanu keskel, kuid taipasin, et tegin end ise liiga tähtsaks.

Panin telefoni laadima ja lipsasin voodisse, mässides end teki sisse nagu burrito***. Pigistasin silmad kinni ning mõtlesin kõigist põnevatest tegevustest, mida kõike sõpradega teha. Eelkõige proovisin endale kinnitada, et kõik saab tore olema ning ma saan nautida hetki, lükates kõik halva tagaplaanile.
_____
* Imagine Dragons - Demons
** sõnad "... blood´s run stale"; tähendus: "... veri on seiskunud"
*** Mehhiko roog

Autori kommentaar »