5# Syrena Night as Fire (2)

Kui olime riided vahetanud, siis hakkasime süüa tegema. Mina, Sady ja Sierra. Tegime kartuleid ja salatit. Sady vaatas salatit tõllasuuruste silmadega. Lõuna-Linnakus ei ole salat igapäevane, seda pakutakse lihtrahvale üks kord kolme aasta jooksul.
"Sady, on kõik korras?" küsisin talt.
Sady oli nii võrd jahmunud, et küsis: "Kui palju te siin salatit saate?"
"Mul on väga kahju, et su kasuvanemad olid lihtrahva tasemel," lohutasin teda. "Sa peaksid teadma, et kui ma oleks su olemasolust varem teadnud, oleksin su sealt ära toonud."
Sady naeratas hädiselt ja noogutas.
Uskumatu, et ma pean oma õega rääkima sellisel teemal nagu salat. Kuid tegelikult oli loomulik, et Sady nii käitus. Lõuna-Linnakus ei suhtuta lihtrahvasse just väga hästi. Nendele ei jagata nii palju rikkalikumat toitu.
Katsime laua ja Sierra läks papat kutsuma. Kui ta papaga naasis, rääkis ta ainult suud liigutades: "Ta ei tegelenud päevikuga."
Noogutasime Sadyga vaikselt vastuseks.
Söömine möödus hästi. Mitte kellelgi polnud plaanis päevikut mainida. Vähemalt papa kuuldes mitte. Ta poleks tahtnud, et me millegiga tegelema hakkaksime.
"Täna on mul õhtune periood," ütles papa järsku.
Märkasin, et Sady ja Sierra vaatavad üksteisele segaduses otsa.
"Oi, ma unustasin, et teie ei saa aru," vabandas isa sõbralikult naeratades. "´´Õhtune periood´´ tähendab seda, et ma töötan õhtul. Mul on täna vaja Tema Maiesteet Ida-Linnakusse viia."
"Tema Maiesteet?" rõhutas Sierra imestunult. "Kas sa, papa, oled Tema Maiesteediga väga mestis?"
"Isal on selline töö," märkisin. "Kas ma mitte ei öelnud?"
"Ei," vastasid mu õed korraga, solvunud ilme näol.
Tundsin ennast natukene süüdi. Nad oleksid pidanud teadma, et isa on töös kõrgemal kohal. Seda olid nad vähemalt märganud, et rahva hulgas olime me kõrgemal tasemel.
"Ma oleks pidanud ise selle teemaks võtma, vabandust," lausus papa. "Ma jõuan tagasi varahommikul, seega palun ärge saage lollustega hakkama" - ta heitis mulle väga range pilgu - "ja minge õigel ajal magama."
Noogutasime kõik ja lõpetasime oma toidud. Kohe pärast sööki pidi isa lahkuma. Saatsime ta ära, lehvitades Linnaku poole kappavale hobusele järele.
"Miks ta sind sellise pilguga vaatas, kui ta keelas lollustega hakkama saada?" itsitas Sierra, kui kööki koristasime.
"Ma arvasin, et ta puurib sinusse augu," lisas Sady. "Millega sa siis hakkama oled saanud?"
"Noh," toetasin ma vastu köögilauda. "Ma olen Linnakusse sisse hiilinud, mõned korrad ka vahele jäänud, varastanud Tema Maiesteedi jüngri kabinetist külalistenimekirja ja ära lõhkunud mitu varanduslikku vaasi. Piisavalt palju lollusi, et mind võlla saadetaks."
Sierra ja Sady kuulasid mind ammuli sui.
"Ma imestan, et nad seda teinud pole," värises Sady. "Ma olen kuulnud, et siinsed valvurid on eriti karmid. Huvitav, mis neid takistanud on?"
"Võib-olla see, et meie isa on mind kaitsnud või et ma olen Tuli."
Sierra ahhetas: "Uskumatu, et sa selle uuesti teemaks võtsid. See kummitab mul koguaeg peas. Anne´i laul nii samuti."
"See pole Syrena süü," kaitses Sady mind.
Sierra raputas uskumatusest pead ja lõpetas nõude pesemise.
"Teate, mul on siin paari tunniga tulnud üks idee," alustas Sady üsna aralt.
"Ega ometi... midagi seoses ettekuulutusega?" küsis Sierra, puurides pilgu Sady silmadesse.
"On küll, muide, mõtetelugeja," muigas Sady.
Sierra ohkas ja pomises midagi nagu: "Miks peavad mul sellised targad õed olema?"
Muigasin, kuigi olin meelitatud. Ma pole väga tark. Lolluste tegemine pole tark, eks?
"Me peaksime proovima, kas meil on tõesti elementeetilised võimed. Me ei saa niimoodi selle üle koguaeg mõtiskleda. See võib saada kinnisideeks ja me vatraksime sellest koguaeg," avaldas Sady oma mõte, mis minu arvates oli väga põnev.
"Kuidas me neid teeme?" küsis Sierra kulmu kergitades.
Sekkusin: "See on ju lihtne. Mul läheb vaja küünalt ja tikke, Sady´l klaas vett ja sinul lund... Oot, kust me seda saame?"
"Kuidas oleks jääkuubiku kraapimine?" nuputas Sady. "Kas see mitte ei tekita lund?"
"Kust mul nii targad õed tulid? Ilmselge, et kaksikute ajud on palju tugevamad, kui üksiklaste!" hüüatas Sierra.
Naersime Sadyga selle peale mitu minutit.
Lõpuks hankisime minule ja Sady´le vajalikud asjad ning aitasime Sierrat jääkuubikute kraapimisel. Need võtsime Linnaku külmikust. Tegelikult käisin seda üksi tegemas, sest teadsin ainukesena kust külmikut leida ja ma ei nõustunud, et Sady ja Sierra pahandustesse satuvad.
Kui kraapisime kõik jääkuubikud lumeks läksime tagaaeda.
"Kellest me alustame? Pealegi, kuidas me seda teeme?" küsitles Sierra. "Laske oma tarkadel ajudel käia, pisikesed."
"Ma võin alustada," lausus Sady lõpuks.
Istusime Sierraga puust pingile, kui Sady jäi meie ette seisma, purk veega käes. Ta lihtsalt vaatas seda ja nii mitu minutit.
"Midagi ei juhtu," tõdes ta lõpuks.
"Oota," sõnas Sierra. "Anne laulus ega mitte ettekuulutuses ei öeldud, kas me ainult oma elemendiga saame midagi teha. Kõik on omavahel vaenlas-elemendid."
"Siin on oma loogika," nõustusin. "Kuid, me peaksime oma elemenditega midagi saama teha. Või siis teine variant on, et keegi kirjutas selle sissekande ja ettekuulutus sinna päevikusse, et meid ninapidi vedada."
"Ja Anne´i laulis sulle seda laulu niisama?" küsis Sierra. "Ma ei usu."
"Papa polnud kindel, kas Anne on elus, eks ? Me ei saa oletada, et Anne´it pole enam. Me võime ta üles leida. Võib ju olla, et ta on ikka veel siin Linnakus?"
Sady uus idee oli nii põnev, et kohe seda tegimegi. Alguses mõtlesime, et hargneme, kuid ainult mina olin meist Anne´it näinud ja võimalik, et ma tunneksin ta kohe ära."
Olime lootust kaotamas, sest terve päeva käisime kõik võimalikud külamajad, kõrtsid ja poed läbi ning me polnud leidnud kedagi, kes minu kirjelduse järgi oleks Anne moodi. Viimaseks läbiotsimis kohaks oli meil võõrastemaja ning sinna me suundusimegi.
Kui me võõrastemajja sisenesime ja leti äärde läksime, võpatas selle taga olev naine.
"T-t-tere, k-kuidas ma s-saan n-n-noori daame aid-d-data?" kokutas leti taga olev naine.
Silmitsesin teda. Tal olid õlani lokkis juuksed ja silmapaistvad rohelised silmad. Ta oli natukene tüse ja kolmekümndendates. Mind toitnud Anne´i oli olnud noor 20-aastane kõhna naine, aga sarnaste lokkidega. Ma sain kohe aru, kas ta on Anne või mitte.
Heitsin kiir epilgu nimesildile laual.
"Proua Norringhton," laususin viisakalt, lisades võltsi naeratuse. "See võib olla küll ebaviisakas, aga kuidas on teie eesnimi?"
"Oi, preili, teie olete küll väga viisakas, kuid miks teid huvitab minu eesnimi?" Naise hääl sarnanes samuti Anne´i häälega ja nüüd ta naeratas tuttavlikult.
"Mu ema suri minu sünnitamisel," - ma neelatasin - "ning mind lahutati mu õdedest ühel põhjusel." - Nõksatasin peaga nii Sadyle kui Sierrale. - "Mind toitis ja minu eest hoo#!?!#es üks väga kena preili nimega Anne´i. Minul ja mu õdedel oleks talle mõned küsimused. Me soovisiksime samuti... natukene isiklikematest asjadest rääkida."
Proua Norringhton tõmbas hinge ning küsis seejärel: "Mis on teie nimi, preili, ja sinu õdede omad?"
"Mina olen Syrena Night," laususin, märgates kuidas naine tugevalt neelatas. "Ja minu kaksikõde on Sady Night ning vanem õde Sierra Night."
Kulusid mõned sekundid, naine leti tagant jooksis ümber lauanurga ning embas mind tugevasti.
"Syrena, pisikene," nuuksus ta. "Jah, mina olen Anne. Mul on nii kahju. Mul on tõesti väga kahju."
Embasin teda vastu, naeratus näol.
"Me oleme otsinud terve päeva, et teid leida," ütles Sady, ka tema naeratas. "Me oleksime pidanud kohe võõrastemajja tulema."
"Tänan, et te tunnistasite, kes te olete," lisas ka Sierra naeratusega.
"Oi, palun sinatage mind ja kutsuge Anne´iks," lausus Anne silmi taskurätiga tupsutades. "Palun, järgnege mulle. Ma tean ideaalset kohta rääkimiseks."
Ta juhatas meid tagaruumi, mis osutus puhketoaks. Siin olid seinad raamaturiiuleid täis ja ruumi keskel olid kaks diivanit, laud nende vahel. Laual olid puuvilja vaagnad.
Istusime kolmekesi - mina, Sady, Sierra - ühele diivanile ja Anne teisele.
"Võtke puuvilja, kui soovite," osutas ta puuvilja vaagnatele. "Millest teil vaja rääkida on?"
Vaatasime õdedega üksteisele otsa.
"Ma võin rääkida," lausus Sierra, seejärel vaatas ta Anne´i poole. "Me leidsime meie ema päeviku, mis oli väidetavalt kingitud teie poolt. Sinna oli ta kirjutanud ühe sissekande ja selle päev enne Syrena ja Sady sündi. Seal kirjutas ka teie ettekuulutusest, Anne´i. Me ei saanud sellest hästi aru. Me arvasime, et meil tõesti on võimed, kuid Sady ei saanud veega midagi teha, kui ta seda silmitses. Kas te oskate meid aidata?"
"See on viga, et te elementidest teada saite," ohkas Anne. "Aga pole enam midagi parata. Eks ma siis räägin teile ühe loo."
Ja Anne alustas: "Olin tollel ajal siin külas ettekuulutaja. Ma avastasin oma võime kümneselt ja tollest ajast peale teavitasin kõiki ohtudest ja rääkisin inimestele nende tulevikust, kui nad seda tahtsid. Seejärel ühel päeval - ma mäletan seda päeva nii hästi - tuli minu juurde teie ema. Ta soovis kuulda oma tulevikust. Niisiis sulgesin silmad, valmistasin end vaimselt ette ja panin käed Samantha - teie ema - rinnule. Lugesin oma ettekuulutuse. Ma nägin seda kõike oma peas. Ma mäletan, et ma värisesin, kui Samantha surma nägin." - Sady nuuksatas valjult. - "Üsna pea sündis esimene tütar - Sierra - ning aasta ja pool hiljem kaksikud - Syrena ja Sady. Samantha ei elanud seda üle.
Kuna siis oli kombeks, et kui külas sureb sünnitatud laste ema, jagatakse lapsed laiali. Seda tehtigi. Ainult üks laps jäeti isale, sest tolle ta suutis ära peita. Päev hiljem saadi sellest nagunii teada, aga ma pakkusin, et kasvatan lapse isa juures ise last. Niisiis toitsin teda ja hoo#!?!#esin tema eest nagu oma last kuni ta sai kolmeseks. Isa sai temaga juba hakkama ning laps oli õppinud käima ja natukene rääkima. Ma lahkusin, sest olin ise lapseootel ja pidin rahulikult kodus lebama, kuigi ma oleks veel teise lapse eest hoo#!?!#emisega hakkama saanud.
Aga legend. Üks legend on maailma tekkimisest saadik rääkinud, et mõned sajandid enne kahekümnendat sünnivad kolm tütar. Tütred, kelle oli Jumal ise välja valinud ja määras nad elementide omanikeks. Elemendid olid Lumi, Tuli ja Vesi. Lume elemendi pidi saama kõige vanem tütar, Tule teine tütar ning Vee kolmas. Legend ütles, et Jumal on ka ettekuulutaja. Jumal teadis, et tulevikus on tulemas Linnakute ja Savantide sõda. Savandid on loomu poolest tugevamad ja võimsamad, seega lõigi Jumal Elementide Tütred, kes saaksid Linnakuid kaitsta.
Pärast seda, kui ma legendi avastasin ja mõistsin, et olin ühte Elementide Tütart imetanud hakkasin ma elementide kohta uurima. ´´Lumi alistab Vee, selle külmutades. Tuli alistab Lume, seda sulatades. Vesi alistab Tule, sellele valgudes.´´ Kuid elemendid saavad ka liituda, muutudes koos nii võimsaks, et mitte keegi ei suudaks seda peatada. Kuid ka Elementide Tütreid ei saa sellisel korral hävitada, nad on liiga tugevad."
Anne´i jutu peale oli meil kõigil suud lahti vajunud, eriti minul. Mõne hetke pärast nägin ainult musti täppe oma silme ees ja ma kaotasin teadvuse.

# Seekord tuli pikem osa, loodan, et meeldis. Pühendused eelmise osa esimesele kommenteerinud kollile. :) (Ma unustasin nime. -.-) Kritiseerige, avaldage arvamust, reklaamige järjut, kui viitsite ja olge mõnusad. Pastakaid ei nuru, aga ma oleks ülimalt rõõmus. :) #