12# Syrena Night as Fire (2)

Järgmised kolm nädalat käisime iga päev Linnakus ja õppisime Lea käe all oma elemente avardama ja neid ühendama. Olime ühendamisega üsna kaugele juba jõudnud. Kuigi me ei olnud üle koormatud, andis Lea meile vahepeal puhkepäevad.
Pärast neid kolme nädalat oli meil palju vaba aega, sest Lea soovis, et me oleks vahepeal omaette ja ei koormaks üle oma andeid.
"Mis me teha võiksime?" küsis Sierra jalgu kõigutades, kui ta laual istus.
"Alustaks sellega, kellele sa kirja kirjutasid." Sady vaatas teda uudishimulikult.
"See oli nii ammu," kissitas Sierra silmi. "See pole väga oluline. Meil on põnevamatki teha."
"Sierra, ära põikle kõrvale," muigasin.
"Ausõna, see ei puutu üldse teisse. See on minu lahendamata asi, eks? Palun, saage minust aru. Ärge eitage, et teil pole sellist olukorda olnud."
Raputasime Sadyga pead, mille peale Sierra silmi pööritas. Ta muigas õrnalt.
"Kahju, et Lea meid enam õpetada ei taha," kostis Sady.
"Asi pole tahtmises. Ta lihtsalt andis meile nagu puhkuse." Sierra rõõmustas selle üle.
"Meil pole seda vaja. Näed, meil pole isegi midagi teha. See logelemine pole hea," hakkas Sady vastu.
Sekkusin, et tüli ära hoida. "Me ei pea Lea käe all õppima."
Õdede uudishimulikud ja segaduses pilgud olid minul.
"Ma mõtlen, me võime isekeskis seda harjutada. Lea ei keelanud seda, eks? Minu arust andis ta meile selle puhkuse, et pidada elementidega väike vahe ning mõne aja pärast vaadata kuidas nad siis töötavad. Kui me töötleme terve vaba aja elmentidega, siis need võivad olla palju tugevamad, kui Lea õpetanud on. Pealegi, Lea ei tea ju meie sisemisi tundeid. Mitte keegi ei tea, millise pöörde element teeb. Meie ise saame ka oma elmenteetilist võimet ohjeldada..."
"Tead, Syrena, vahepeal mulle tundub, et sa oled palju vanem, kui paistad," arvas Sady. "Kust sa seda kõike tead?"
"M-ma ei tea-a-gi," kogelesin ja jätkasin selgelt: "See tuli iseenesest."
"Raudselt element jälle." Sierra vaatas maha ja muigas omaette.
Kissitasin silmi, aga jätsin suu lukku. Ma ei tahtnud temalt enam midagi pärida. Iga vale küsimus, vastus ja liiga suur uudishimu võib meid tülli pöörata. Tuli ju välja, et Sierra on õrnahingeline, pluss kangekaelsus. Totaalselt isa geen.
Võpatasin kergelt ja nägin silmanurgast, et Sady märkas seda. Ta pilk oli segaduses, aga ta ei pärinud midagi. Mis ma oleks üldse öelnud? Ma oleks hakanud nutma. Püüdsin papaga juhtunut nii kiiresti kui võimalik unustada, sest nüüd ma panin oma aja sellele, et kaitsta oma kodumaad, samuti ka pere ja oma rahvast.
Naeratasin endamisi ja tõusin toolilt, läksin tagahoovi ja istusin murule, nägu päikese poole.
Element. Näita end.
Tuleleek hõljus õhus mu ees, kollakas-oranz kuma. Jälgisin seda imetledes.
Paisu, ründa Lund.
Tuleke sähvis mõni sekund minu ees ja lendas maja korstnast sisse. Hetk hiljem jooksis Sierra kilgates majast välja, üritades minu rünnakule seatud tuleleeki kustutada, aga see ei aidanud. Tuli alistab Lume, eks?
Ja tuleleek kustus.
"Oled sa segane?" hüüatas Sady minu poole tulles. "Sierra ei oleks peaaegu et end kaitsta jõudnud."
Sain kohe aru, et tema oli mu tuleleegi kustutanud. Ta silmis oli veel ähvardav pilk.
"Ainult minu element oleks viga saanud, Sady," rahustas Sierra teda. "See oli naljakas, aga loomulikult... ootamatu."
"Näed." Viipasin Sierra poole ning vaatasin Sadyle õigustades otsa.
Ta ainult raputas pead, ilmselgelt mitte mulle. Võib-olla ajas oma mõtteid mujale. Ta muutus mõistvaks.
"Selge."
Järgmised viis tundi harjutasime oma elementidega ründamist ja nende ühendamist. Käis ainult plaksatus ja soojus minus kustus. Proovisime ja üritasime seda vähemalt tuhat korda, aga nälg tuli kallale.
Sierra oli täna abivalmis ning lubas ise süüa teha, mis osutus nii heaks, et võtsin mitu portsu. Tegelikult sõime me kõik üsna palju ja me suundusime tagasi õue, et elementidega tegeleda.

Järgmisel hommikul ärkasime kõik hiljem, kui tavaliselt. Sierra sõi ainult võileiva ja läks turule, et külmkappi täiendada. Söök oli mingil moel ohtralt vähenenud, aga see ei teinud mulle muret. Ma mõtlesin hoopis, miks Sierra nii palju linna kipub.
Sady ärkas ka varsti ja jäi minuga Sierrat ootama, kes üsna pea koju tagasi jõudis ja omletti tegi. Sõime kõik ära ja panime riidesse, et õue harjutama minna.
Täna saime peaaegu elemendid ühendatud, aga minu oma vedas alt, see kustus, kui mu õdede elementidega kokku puutus.
"Äkki me peaksime korraga ründama?" küsis Sady.
"Nõus." Sierra noogutas kärmelt.
Ründa otse, ühine mu õdedega
Ja see toimis, meie elemendid jäid õhku rippuma, olles sõbralikus ringis. Poole minuti jooksul hakkasid need tõusma ja langesid seejärel laiali nagu langevad tähed. Igaksjuhuks sosistasin oma soovi.
"Kas sa just soovisid midagi?" küsis Sady sõbralikult. "Need ei olnud päris tähed."
Kehitasin õlgu ja nägin, et Sierra hoiab silmi kinni. Hakkasin temalt pärima, mis juhtus, aga ta avas silmad ja vaatas mulle otsa.
"Mul tuli isa meelde," lausus ta nukralt.
Langetasin pea, nähes, et seda tegi Sadygi. Hetkeks oli meil kurb tuju, aga Sady keeras meid üles. Jätkasime oma treenimisegi kuni keskpäevani. Pärast seda lubasime endil puhata. Me olime isegi natuke kurnatud.
Tollel hetkel, murul lebades, pilvedest asju välja vormides käis mul peast läbi mõte. Mis siis, kui meile valetati, et isa on surnud?

# Üle 5000 tähe, tegin siis natikene pikema. Kui igav, siis öelge üritan põnevamaks teha. Ülejärgmises osas peaks nagu rohkem põnevam olema, sest mul üks idee. Kommenteerige, kinkige pastakaid, kui tahate ja ärge unustage lemmikuks lisada. (: #