Stronger #1 (3)

Ma olin alati vihanud kooli aktuseid. Seal vastikus suures saalis koos sadade inimestega polnud õhku hingatagi.
Ma istusin üksinda saali tagumises osas ja kuulasin muusikat. Keegi ei märganud mind. Või kui märkasidki läksid minust võimalikult kaugele.
Ma ei ole halb inimene. Lihtsalt inimestel on harjumuseks saanud juba minust eemale hoida ja minu peale viltu vaadata.
Vaatasin telefoni kella. 25 minutit veel seda nõmedat loengut. Ma tõmbasin kapuutsi pähe ja jalad enda alla. Mul vedas, et nii väikest kasvu olin ja toolid mugavalt suured. Ma tõin kuuldavale raske ohke ja panin silmad mõneks hetkeks kinni. Järgmisel hetkel aga kuulsin kuidas keegi minu kõrval olevat tooli liigutab ja avasin kiiresti silmad.
Peaksin nüüd vist mainima, et ta oli üks ilusamaid inimesi keda ma näinud olin. Tema blondid juuksed olid segunenud pruuniga ja tukk langes laubale. Tema sinisest silmadest peegeldus kurbus, mis oleks pea iga naisolendi nutma pannud. Ja tema kogu olekust paistis enesekindlust, mis peegeldus juba ainuüksi tema riietest.
Ta toetas käed põlvedele ja kuulas loengut.
Ühel hetkel aga pööras ta pea minu poole ja vaatas mulle otsa. Ma tundsin justkui oleks ta näinud mu tõelist sisemust. Seejärel aga ulatas oma käe ja lausus : „Tere! Mina olen Max.“
Ma ulatasin oma käe. Ta suudles seda ja lausus : „Ja kuidas on sinu nimi?“
Ma punastasin korra ja ütlesin väriseval ja vaiksel häälel : „Janice.“
Märkasin, et ta hoiab endiselt mul käest kinni ja tõmbasin oma käe tasakesi ära. Ta pööras pilgu ära ja sättis oma küünarnukid tagasi põlvedele. Hetk hiljem aga helises kell ja ta oli kadunud.

Autori kommentaar »