Teema: Järjejutud / Muu

2# Blackbird - Matused (1)

CLAIRE VAATENURK
Paljude inimeste pilgud olid pööratud minule. Nad ootasid, et ma midagi ütleks, kuid lilledega kaetud kirst saali taganurgas, kinnitas kõik sõnad kurku. Mitte midagi ei olnud öelda.
Sebastiani ema silmad puurisid mind. Ta arvas siiani, et mina olen Seb'i surmas süüdi. Tegelikult arvas ta üldse, et ma olen kõiges süüdi. Tõsi, ma ei näinud just eriti lootustandev välja ning ma polnud ka just esimene tüdruk, keda ema oma pojale tahaks, kuid sellegipoolest polnud ma halb inimene.
Sinised juuksed ja tätoveeritud käsivarred polnud just eriti usaldatavad. Ka kõik need needid paistsid eemaletõukavatena. Ometigi oli mul hea süda.
Me Seb'ga olime sageli varjupaiga koertele süüa viinud või nendesse annetuskastidesse raha pannud. Me olime ka mõned korrad käinud lastehaiglas lastele laulmas. Õigemini Seb oli. Mina ei osanud laulda aga Sebi see-eest oli õnnistatud täiusliku bassihäälega, kitarrimängu õppis ta ise.
"Sa peaksid midagi ütlema," kuulsin justkui oma peas tema häält.
"Tere," ütlesin viimaks ning lõin õrnalt saapaninaga põrandat.
"Räägi nüüd midagi minu kohta näiteks," juhendas mu peas olev Seb edasi.
"Tegelikult oli Sebastian hea poiss. Ta üritas alati kõik õigesti teha, et mitte lõpetada põrgus. Võibolla ei läinud kõik alati just nii, kuidas ta plaaninud oli, kuid ma loodan, et kõik läks seekord ta lootuste järgi ning tal on võimalus mind ning kõiki teisi sealt ülevalt jälgida.. Ta ei väärinud sellist saatust, ta oli selle jaoks liiga hea. Ta tahtis vaid maailma paremaks muuta.. "
Selle lausega lõpetasin ma oma kõne ning hüppasin lavalt maha. Mina olin lõpetanud.
"Kas sa kirstule mulda ei jäägi peale viskama?" kuulsin Sebi küsimas.
Ma oleks tahtnud talle vastata, kuid üle minu mõistuse oli see, kuidas.
"Lihtsalt mõtle vastusele, küll ma selle ise üles leian."
Ma oleks noogutada tahtnud kuid kõik need vanatädid ja muud inimesed vaatasid mind niigi imelikult.
"Mu vanaema on muidu see lillelise kleidiga seal viimases reas," ma kuulsin kuidas Seb naerab ning läbi õhu näitas tema lubivalge käsi soliidse proua poole viimases reas.
Turtsatasin ning paljude pilgud pöördusid minule. "Ta#!?!#e end."
Sul on jah hea öelda...
"Ma vähemalt suudaks end ta#!?!#eda, kui ma tahaks," väitis ta kindlalt ja ma teadsin, et tal on õigus.
"Sa siis ikkagi ei jää kirstule mulda peale viskama?" kuulsin hetke pärast teda taas küsimas.
Ei.
"Kahju."
Võibolla. Ma lihtsalt ei taha näha, kuidas sind koos selle kirstuga maa alla tõstetakse, ma tegelen parem millegi mõistlikumaga.
"Meil on mõistlikust erinevad arusaamad."
Olen märganud jah, lükkasin raske puitukse lahti ning astusin kirikust välja.
Oli detsember ning õhus oli tunda külmakraade. Panin käed taskutesse ning vaatasin veidi kirikla aias ringi. Kaugusest silmasin hauakaevajat, kes oma tööd tegi. Ta kaevas Seb'i hauda.
"See, et mind maha maetakse, ei tähenda, et ma ära kaon."
Hakkasin külmalt naerma. Sa võiks siis kohe mingi #!?!#ing taassünni ära teha ju.
"See ei ole nii lihtne."
Aga kõik on võimalik, peaksid proovima.
"Sa süüdistad ennast, jah? Sa arvad, et sina oled süüdi sellest, et mind enam pole?"
Ma oleks saanud sind hoiatada.
"Sa tead, et ma poleks sellest välja teinud. Pealegi sa hoiatasid mind."
Ma jäin sellega hiljaks.
Sellega vestlus suikus.


pastakad ja kommentaarid - alati oodatud.

Teavita ebasobivast sissekandest!