Teema: Lühijutud / Muu

Mittemillegi eest saadud auhind. (0)

Ma olin teel koju. Oli õhtu. Kell võis olla umbes pool kaheksa ja väljas oli hämar, mitte täiesti pime. Tänavad olid tühjad, vaid vähesed liikusid ringi, kuigi oli südasuvi.
Ma nägisin kaugusest minu poole tulevat kuju. Ta oli riietatud üleni musta ning tema liikumise järgi võisin ma vaid oletada, et tegu on mehega. Ta käimistempo oli kiire, justkui kiirustaks ta kuhugile.
Kui ta üsna minu lähedale oli jõudnud, sirutas ta käe välja, nagu oleks tahtnud minust kinni haarata. Kohkusin ning taganesin paari sammu võrra. Mees aga tuli paari sammuga minu juurde ning haaras mu käest, seejärel hakkas ta mind endaga kaasa vedama. Alguses puiklesin vastu kuid ta oli minust tunduvalt tugevam ning sellest polnud eriti kasu. Temaga võrreldes olin ma nagu jõuetu laps.
Igatahes vedas ta mind mingi suure teatri ette. Siis keeras ta end minu poole, ma ei näinud ta nägu. Ta ulatas mulle mingi pehme paki ning lausus : "Pane selga. Kohtume kümne minuti pärast siin samas."
Mu reaktsioon oli kirjeldamatu. Ma oleks tahtnud sellele võõrale näkku naerda ning öelda, et ta on ikka tõsiselt loll kui ta arvab, et ma temaga veel kuskile minna kavatsen või temaga üldse veel kohtuda soovin.
Järsku käis mu peas aga nagu mingi klõps. Ma tahtsin järsku kohutavalt teada, mis on selles pakis ning kuhu see võõras mind viia tahab.
Kahjuks jääb nüüd riiete vahetamise osa vahele, sest ma tõesti ei mäleta, kus või kuidas ma selle kleidi omale selga sain. Igatahes oli see kleit pikk, sätendav ja tumelilla ning ei läinud kuidagi kokku mu mustade converse ketsidega, mis mul sel hetkel jalas olid.
Kui ma võõra juurde tagasi jõudsin, seisis ta täpselt sama koha peal. Ma ei näinud endiselt ta nägu.
"Sul on veel 3 minutit aega."
"Milleni?" küsisin vastu. Mu kleit lohises mööda maad ja selle alumine äär hakkas juba kergelt tolmuseks muutuma.
"Sisse minemiseni."
See aeg läks justkui linnutiivul, sest mulle tundus, et ta ütles mulle juba paari hetke pärast, et ma pean sisse minema. Ta ise kaasa ei tulnud.
Kui ma fuajeesse jõudsin, sagis igalpool rahvast. Kõik kandsid midagi eriliseks puhuks mõeldut ning üritasid üksteist üle trumbata, kellel siiski on kauneim või kalleim kleit.
Üks noormees tuli minu juurde ning kummardas : "Teie olete ilmselgelt Tuuli (ma tõesti ei mäleta, mis mu perekonnanimi oli)?"
Noogutasin.
"Mina olen Alex ning olen täna õhtul teie saatja."
Ta võttis mu oma käevangu ning põhimõtteliselt tiris mu endaga saali. Saal oli rahvast täis ning laval sagisid veel viimaste ettevalmistustega tegelevad lavakujundajad.
"Vabandust, kuid mis üritus see on?" küsisin oma saatjalt, kes paistis siia pääsemise üle küll väga rõõmustavat.
"Issand, kust teie küll alla kukkusite? See on Oscarite jagamine ju," oli see Alex täiesti segaduses.
Oscarid?
Paistis, et ta sai oma segadusest kiiresti üle, sest õigepea ta küsis minult : "Kas soovite istuda?"
"Ma parem seisan," kostsin vastuseks.
Rohkem me ei rääkinud ning ka ülejäänud saal vaikis, sest kogu see gaala oli peale hakanud ning keegi ei tahtnud millestki ilma jääda.
See kõik venis kuidagi kahtlaselt palju. Vahepeal niisama tegid mingid vennad seal nalja ja laulsid.
Kunagi väga palju aega hiljem, kui ma olin juba vähemalt kolm korda tukkuma jäänud ning Alex mind üles ajama pidanud oli, kuulutati välja, et tulemas on viimane auhind. Enim filmimaailmale andnud isiksus või midagi säärast, ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu.
Nominendid loeti ette ning hetkeks mulle tundus, et ma kuulsin seal enda nime, kuid küllap ma eksisin. Ma polnud ühegi filmi tegemise juures viibinud, veel vähem kaasa aidanud või näidelnud.
Õigepea kutsuti lavale mingi vanamees, kes pidi välja kuulutama võitja. Ma sain aru, et tema on eelmisel aastal selle auhinna võitnud ja nüüd saab ise selle auhinna üle anda. Ta pidas selle kandidaadi kohta pika kõne ka veel takkaotsa.
Siis ta pidi mingi kuldse ümbriku avama ning selle nime ette lugema. See härra aga ei näinud seda teksti niiet lavale kutsuti mingi noor naine, kes mehe asemel nime ette lugema pidi.
"Tuuli ... ," kuulutas naine oma valju häälega ning ma pidin sinna samasse kitsasse käiku sel hetkel ära minestama.
Alex müksas mind küünarnukiga ribidesse : "Preili, te peate lavale minema."
Koperdasin siis kuidagi mööda seda vahekäiku sinna laia istmeridade vahel olevasse tunnelisse ning venisin aeglaselt lavale. Kõik inimesed vaatasid mind.
Lavatrepil pidin ma peaaegu pikali käima, kuid kuidagi suutsin ma tasakaalu säilitada ning jäin siiski jalgeile.
Mees ulatas mulle raske, kuldse auhinna ning embas mind. Ma kuulsin kuidas ta mulle kõrva sosistas, et ma oma viimasest filmist rääkima peaks. Oma viimasest filmist?
Kui ma seal laval mikrofooni ees seisin ja üritasin mõelda, mida öelda, käis mu peast läbi taas mingi kahtlane klõps. Ma kuulsin küll klõpsu, kuid midagi ei olnud muutunud. Mul ei olnud ikka midagi öelda. Lõpuks siiski laususin : "See on suur üllatus, sest tegelikult pole ma üldse filmimaailmaga seotud.." Nägin kuidas inimeste suud lahti vajuvad. Mul endal oli ka veidike kahtlane tunne sellepärast.
Ma ei tea, mis mind ajendas selliseks teoks, kuid ma viskasin selle auhinna kuskile rahva sekka ning tõmbasin oma gaalakleidi ribadeks, seejärel tormasin lavalt minema.
Kui ma sealt hoonest välja pääsesin, seisis kuju, kes mind siia toonud oli, endiselt seal, kuhu ta minust jäänud oli. Ma lükkasin ta pikali ning jooksin siis edasi.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!