Pursuit of Happiness #10 (5)

Minu osas -
Ma olin jahmunud. Pildil olin mina. Puha blond, kiitsakas, lühike ja väsinud näoga. Pildi all aga oli allkiri Liisbeth. Ma murdsin paberi pooleks ja peitsin taskusse. Ma sobrasin veel ja leidsin terve hun#!?!# erinevaid joonistusi. Kõik olid täielikult erinevad ja omamoodi huvitavad. Need olid .. ilusamad kui minu joonistused.
---
Laigulise osas -
Olin veidike hämmingus, sest siiani ei teadnud ma kedagi, kes nii hästi joonistaks. Aga nende joonistuste eripära oli see, et need ei olnud sellises klassikalises stiilis.. need olid anime joonistused. Ise ma animed ei joonista, mina joonistasin tavaliselt, sest mulle üldiselt ei meeldi hiiglasuured sädelevad silmad või ebareaalsed figuurid. Aga need joonistused olid midagi enamat. Need olid ilusad. Kui ma netist olen vaadanud pole midagi sellist näinud.

Ja siis veel see, et pildil olin mina..
Kas mul on juba mõni austaja? Naersin mõttes enda ideede peale ning mu näole tuli naeratus.

Seda naeratust märkas aga Romet, kes juba karjuski mulle: "Mis naerad #!?!#kas, tulid kapist välja või?"
Kõik hakkasid naerma. Ma ei saa aru mis kuradi pärast kõik minu vastu nii õelad on?!
Olgugi, et teised ei naernud mitte pahatahtlikusest, vaid siiski nalja pärast, aga see teeb ikkagi haiget..

Kuulsime vahetunnikella. Juba järgmisel hetkel oli minu poole suundumas Henri. Ta tuli ja tahtis mu mütsi ära krabada. Mina kargasin püsti ega lasnud sellel juhtuda. Siis tulid minu poole ka Romet ja Lauri. Arvata võib, et kolmekesi said nad mu mütsi kätte..

Ma üritasin seda küll tagasi saada, kuid asjatult, nad loopisid seda käest kätte, näiteks kui Romet viskas selle Henrile ning ma läksin seda ära võtma, siis selle ajaga oli müts juba Lauri käes. Istusin siis maha ning üritasin neid ignoreerida.

Ma ei saanud sellega eriti hakkama, sest mind mõnitati sealsamas. Kuigi proovisin olla väga ükskõikne, siis ikkagi see tegi seespoolt haiget. Tegelikult ei ole keegi nii tugev. Kõik võivad välja näga suured karmid ning võib näida, et neil pole sooja ega külma, sellest kui keegi midagi kobiseb, kuid see ei ole nii. Sees on ikka paha tunne. Kui see kõik koguneb, siis see võib ühel hetkel nii-öelda plahvatada.

Nii see juhtus minuga kui ma järgmine päev kooli läksin ning minu asjad visati laua pealt maha. Ma lihtsalt sööstsin Rometile kallale, mõtlemata tagajärgedele. Aga Romet oli tugevam. Kõik tüdrukud klassis katsid suu ja silmad olid murelikud. Kuulsin isegi mõnda ütlemas; appi. Ja mis kõige halvem - mina olin üksi, aga Rometile tuldi kohe appi.

Õnneks laabus see suhteliselt rahulikult, keegi ei saanud väga vigastada ega midagi muud.

Üks mis oli selge - nad on minust tugevamad.