Kas On Võimalik?[7] (2)

Jamhh, see oli mõnus tunne. Väike toetus, mida vajasin just nüüd. Kuid mida rohkem vaenlasi meie ümber kogunes, seda nõrgemaks jäi see tunne. Vaatasin Harry poole ja nutsin. Oleksin seda teinud suures ahastuses, kuid võtsin oma jõu kokku ja istusin lihtsalt tema kõrvale maha. Siis olin valmis surema ja pigistasin silmad kinni. Aeg jäi pikkamööda pidama, kuni jõudsin jällegi Mitte Kuskile. Või siis, kui ma juba seal olin, jõudsin pigem oma teadvusesse. Olin kaotanud oma gooti stiilis kleidi. Kuid ma polnud jällegi alasti. Vaatasin oma seekordset riietust. Kerge ja õhuline helekollakat tooni kihiline suvekleit. Ma teadsin, et mul polnud kuhugi minna, kuid tõusin püsti ja hakkasin mõõdukatel sammudel otse edasi astuma. Teadsin, et suren kohe. Ja teadsin, et olen oma hirmust üle saanud. Surm tundus juba pigem kergendusena. Saada eemale päris elust, päris inimestest, hirmsatest asjadest minu maailmas ja.. surmast? Surra, et saada eemale surmast. Nüüd järjest edasi astudes mõtlesin, et see pole ju nii hull. Surm on uue elu algus. Vist.. Ma pole kindel. Kuid mis iganes surmale ka ei järgneks on kindlasti parem kui praegune olukord. Olen vampiir, tapsin oma ema, elan ainult isa ja ühe tüütu ussikesega, minu esimene armastus pettis mind ja on nüüd koomas ja terve teine maailm pluss mina ise püüavad mind tappa. Sellel pimedal teekonnal surmani, ilmuvad minu ette, kõrvale ja arvatavasti ka taha mälestused. Nüüd näen igal pool imelisi värvilisi pilte, oma elu algusest kuni siiamaani. Kõik need hetked minu elust, mida vähegi mäletan, on nüüd siin. Ja kurvad hetked? Vaatan neid üle ja saan aru, et kõik need eelnesid millegile heale. Ma ei suuda peatuda. Sammun edasi, tundes surma enda selja taga ja naeratan vaikselt. Ümberringi satuvad järjest hiljutisemad mälestused ja vaikselt näen teekonna lõpus midagi helget. Jah, lõpp on lähedal. Või siis juba käes.
Mingi hääl minu kõrval: Vabandust. Ma püüan sinu järgmist elu mitte lõpetada.
Pöörasin pead. Minu kõrval seisis Elizabeth. Ta naeratas. Esimest korda südamest, mitte hullusest või kättemaksuhimust. Me mõlemad saime aru, et meie saatus oli lühikeseks määratud. Ja et ma ei saanud elada oma enda vea tõttu. Universum sai eksisteerida vaid kahe minuga. Või siis täieliku minuga. Kuna ma hävitasin enda teadvuse terve poole, olin ma poolik. Ja parim viis taastumisek,s oli taassündimine. Olimegi jõudnud minu elu lõppu. Vaatasin Elizabethile otsa. Valgus võttis meie üle võimust. Kallistasime nagu hüvastijätuks. Ja mina nutsin. Seekord vist esimest korda õnnepisaraid. Ja Elizabeth sosistas mulle vaikselt:
Elizabeth: Ole õnnelik..
Me hajusime valgusesse. Siis käis üks välk. Sähvatus. Korraga seisime koos ühe teatud perekonna keskel. Kahekesi, kaksikutena. Kaks väikest tüdrukut. Ema, isa, Matt-i ja eluga. Kõik oli läbi ja algas uuesti.
LÕPP

Autori kommentaar »