Kas On Võimalik?[4] (5)

Jah, Elisabeth seisis seal otse minu ees. Ta liugles ebainimlikult lähemale, nagu vaimud teevad.Elisabeth sisistas minust poole meetri kaugusel oma käheda häälega
Elisabeth: Sa ei saa midagi sellest maailmast aru, eks ole? Sina kaotasid mingi poisi, ja tormad nuttes minema. Äkki mõistad, miks minu elu kaotamine, annab põhjust sul surra?
Ta irvitas õelalt. Ta tuli lähemale, ja ma tardusin hirmust. See oli kümne sentimeetrine vahe.
Elisabeth: Ma pole mõrvar.. ,
sosistas ta õudsalt.
Mina: MINE EEMALE! MINE MINEMA!!!!
kriiskasin ma.Ma taganesin. Aga too tüdruk, ta naeris. See ei tulnud südamest. Arvatavasti polnudki tal südant, või oli see mitmetuhendeks killuks purunenud. Ta naeris ühe tõsiselt hulluks läinud inimese moodi. Ma hakkasin juba vaikselt ukselingini jõudma. Käes! Ma puudutan linki...Nooh, tule kätte! mõtlesin vaikselt taganedes. Kuid niipea kui linki puudutasin, ei tundnud ma enam midagi. Ei hirmu, ega kättemaksutahet. Ei rõõmu ega kurbust. Nägin Mitte Midagi. Just, ainult tühjus, tume, pime, kõle tühjus. Kõigest minust endast kiirgas natuke valgust. Olin tavaline, tumedate kiharate ning siniste silmadega. Mu huuled polud enam veripunased, vaid õrnalt roosakad. Olin täiesti alasti. Õnneks polnud kedagi juures. Kuskilt kaugelt kuulsin kumavat häält.
Hääl: EMMMMMEEEE! Elisabeth minestas ära, ta on koridoripõrandal!!
See pidi olema mu vend, see väike ussike kes mu elu tuksi keeras. Kas tõesti polnud võimalik ühe lapse peale pidama jääda? Siis jälle üks kumav hääl:
Teine hääl: MISASJA!??! Kuidas see võimalik on???MATT, 112!
See oli järelikult mu ema, kes andis Mattile signaali kiirabisse helistada. Alles siis sain aru mis toimub. Kuna ma olin täiesti üksinda, täies vaikuses ja ei tahtnud liigutadagi, oleksin ma praegu oma südamelööke kuulnud. Kuid need puudusid. Olin poolsurnud, ning kui ma koomast ei pääse, siis on ainult üks võimalus veel. Surra. Need sõnad kõlasid jubedalt. Vaid hetke pärast kuulsin summutatud kiirabisignaali. Mu ema jooksis neile vastu:
Martha: Oh JUMAL tänatud, tulge ruttu, ma ei tea mida teha! Ma usun et ta minestas kohe kui oli koju jõudnud, meie jõudsime alles nüüd!
Arstid astusid lähemale. Nad kummardusid minu keha juurde, ning justkui analüüsisid midagi. Peale seda kuulsin vaid doktori vaikset häält, ja seda, kuidas mu ema ahastama hakkas. Ta nuttis.
Martha: SEE POLE VÕIMALIK!TA EI S-SAA, EI, MITTE ELLY, TA POLE S-S-....
Ema ei saanud seda sõna lausuda, aga ma teadsin mida ta mõtles. Istusin hirmust kangena maha ning mõtlesin Surnud olla on nii juba tunne.... See pole Mitte Midagi.Tundsin nagu läbi dimensioonide, et "ussike" ei nutnud. Ma tajusin tema rõõmu. Ta polnud ming kunagi sallinud, selge see. Aga peale seda hakkasin uuesti midagi tundma. Oma ema käsi mind hoidmas ja silitamas, kõva põrandat, nutetud pisaraid oma näol ja siis käis sama sähvatus, mis tuli enne Mitte Miskit. Ma tahtsin oma silmi avada. Ma tundsin et mu süda lööb. Ma ei saanud surnud olla. Kuid ma olin halvatud, kurt, tumm ja pime. Ma polnud midagi. Ei elus, ega surnud. See oli see vastik vahepealne tunne. Ma nägin ta nägu. See olin mina. Mina kes polnud mina. Ta oli minu teine pool, keda ma hakkasin vaikselt mõistma, kui oma parimat sõpra...

Autori kommentaar »