Kas On Võimalik?[2] (11)

Jah.Need olid silmad!Õudsad silmad.Kell oli palju ja hakkasin kooli poole minema.Läksin mööda otseteed.See oli jube ja mahajäetud kõrvaltänav.Mulle tundus, et ühe maja uks avanes.Sa kujutad seda endale ette Lizzy, see pole TÕELINE sisendasin endale mitu korda.Kas on võimalik et siin on veel keegi peale minu.Mõtlesin hetkeks et Harry hiilib mulle ligi.See oli tore mõte, sekundiks.Nüüd nägin vaid kollakat valgussähvatust enne kui kõik täiesti pimedaks läks.Ma olin lämbumas.Natuke enne seda niiöelda "surmahetke" läks natuke helgemaks.Ma nägin ühte jubedat, vist poolsurnud tüdrukut enda ees.Ta nägi minu moodi välja.Ta hoiak oli minu moodi.Ta pilk...need silmad....olid helendavad!Kuid siiski.....minu moodi.Olin mingis majas.Ja ehmunud.
Mina: M-m-mida s-sa t-t-tahad.....
Vastasin kokutades.
Tüdruk sisistas
Tüdruk: SINA!SA VÕTSID MULT ELU!ILMA SINUTA POLEKS MA SURNUD!
Ma ehmusin.Ma ei saanud millegist aru.Ma pole ju mõrvar!Või olen?Ma mäletan kõike, erinevalt libahuntidest.
Mina: Kas on v-võimalik....
Kuid ta käratas:
Tüdruk: LÕPETA NEED KÜSIMUSED!"KAS ON VÕIMALIK SEDA SELGEMALT VÄLJENDADA?"!Bla-bla-blaaa....
Mina: Ma....ma...
Tüdruk: VAIT!Sa ei saa vist aru!!!
Mina: Ma....
Ta ähvardas mind....kihvu paljastades!Nagu mina!Igatahes jäin ma vait.
Tüdruk: Nüüd.Mina olen tõeline sina.
Ta irvitas.Ma ei saanud aru.Mina olen ju mina.Mitte tema....
Tüdruk: MA OLEN SINA!!!KUIDAS SA ARU EI SAA.....Elly
Ta irvitas veel rõvedamalt.
Mina: Ma..mida?
See oli tõesti segane.Ta vist loeb mõtteid...
Tüdruk: Ja see pole ainuke mu võimetest,
vastas ta silmi sulgedes.Hetkeks haaras mingi keeris mind endasse.Ja siis sattusin ühe õnneliku pere juurde.See olin mina!Ja kalendris oli sama kuupäev...see on tänane päev!Ja see mahajäetud maja milles ma enne viibisin...ma teadsin et see on tuttav...see on siin meie maja!See tüdruk tegi mao moodi sisinat.Ma võpatasin.Ta ei saa minu kõrval olla!Ta hakkas rääkima.Mulle tundus et ta hääles oli nutust varjundit...
Tüdruk: See olen mina.Elisabeth, Elisabeth James täies õnnes.Kuid sa rikkusid selle!Ma surin täna....Ma tean, sa mõtled et oled ju elus.Aga see pole see....Su elu oleks samamoodi läinud, aga sa tegid midagi andestamatut.11 aastasena, mäletad?
Ma ei mäletanud....või siiski?
Mina: Ma tulin kõigest sisse sellest vana maja uksest!See pole ju kuritegu?!?
Tüdruk: ON!!!SUL POLE ASJA KOHTADESSE MIDA SA EI TEA!
Mina: Mida ma siis....?
Kuid mu küsimus jäi poolikuks.Ta käratas.
Tüdruk: SA SEKKUSID TULEVIKKU!TEISE MAAILMA!KAUGESSE UNIVERSUMISSE!S A M U U T S I D A J A V O O G U!!!
Ma kaotasin kannatuse.Ma ei tea mida ma tegin.
Mina: SEE OLI KÕIGEST VANA MAJA!
Tüdruk: VAIT!Sa sekkusid!Muutsid ajavoogu ENDALE MÄRKAMATULT!Ma elasin imeliselt, kuni mu akna taga kostis kriipiv hääl!Sina, oma sekkumisega tekitasid selle!Kui sa läksid treppidest üles ja kraapisid nalja pärast vastu akent!Ma teadsin et midagi pole enam endine!Alguses haihtub mu maja, mu perekond!KÕIK!Haihtub tuhaks!Kõige lõpus ka mina....Ma jooksin!Jooksin mööda linna kaugemale...Sa jõudsid mulle järgi!Ma haihtusin, kuid jäin vahepealsesse kohta.Ma ei eksisteerinud enam.Aga ma polnud ka surnud....
Ta vaatas mulle otsa, pisarad silmis.
Tüdruk: KUIDAS SA VÕISID!?!?
Ta vaatas nuttes oma imelist perekonda.Ma tundsin kahetsust.
Tüdruk: Elisabeth,
Mina: Mida?
Tüdruk vaatas mind oma tühjade hiilgavate silmadega.
Tüdruk: Ma olen Elisabeth, nagu sinagi...
Mina: Lizzy...ma....mul on.....
Jah, mul oli temast kahju.See imeline mälestus hävis.Haihtus....tuhaks.
Mina: .....mul on kahju!
Vaatasin talle otsa.Kuid siis....ma.... ma ei saanud aru.Me olime mõlemad samas perekonnas lapsest saati kasvanud.Samas linnas!Samas....ei!Mitte samas majas.Ta elas sellel...
Mina: Ma sain vist aru!
Teatasin võidukalt.
Mina: See tänav siin...need mahajäetud majad..
Ta katkestas mind.
Elisabeth: KUIDAS SA JULGED MU KODUST NIIMOODI RÄÄKIDA!SEE TÄNAV SIIN ON KOGU MU ALLESJÄÄNUD ELU!
Mina: VABANDA!Ma ei tahtnud!Ma mõtlesin...
Elisabeth rahunes....nojahh, mitte eriti.Ta nuttis edasi.Põlvitas ja nuttis käed näo ees.
Mina: Ma mõtlesin et... see tänav...need majad siin....ON SU KÕIGE TÄHTSAMAD MÄLESTUSED!Ainult et....kulununa....
Ta vaatas mind nukralt.Ma arvasin et ta sai minust aru.Aga...aga... ta võttis noa!
Elisabeth: Ma ei taha seda teha!Aga...SA EI JÄTNUD MULLE TEIST VALIKUT!Sa hävitasid minu, ma vastan samaga!Ja kuna mõlema elu meie oleme siis tapetud, ei mäleta enam keegi!Sa pole kunagi sündinud.Nagu mina.....
Ja ta naeris enda peale.Ma kohkusin...tõeliselt.Ma püüdsin põgeneda, majast välja saada... mu mõtted.Need...nendesse tungis midagi .. Ma ei suuda enam rääkida...mina olen sina.Ma tapan su selles majas ja keegi ei mäleta mitte midagi.Ma kuulsin ka irvitamist oma peas.Ma hakkasin ilma kotita ukse poole jooksma.....See oli kasvõi viimane asi mida ma püüan teha...Siit välja saada.Ma jooksin, kuid natuke enne ust.....Ma koperdasin.......

Autori kommentaar »