Kas On Võimalik?[5] (5)

Jah, ma ärkasin ellu. Aga pooleldi. Ma ei tundnud oma hinge. Minu kaks poolt olid ühte sulanud. Halb ja hea. Must ja valge. Pimedus ja valgus. Ma olin mina ja keegi teine.. Kes oli samuti mina. Ma avasin aeglaselt silmad. Olin koomapalatis. Ja ehmunud.
Mina: EMA!
karjusin ma. Arst jooksis palatisse. Ta oli vist väga imestunud, et ma korraga nii äkiliselt üles ärkasin. Siis kutsus arst kohale mu ema.
Martha: Oh, mu pisikullakallikene tüdruk! Tule siia.
Ta istus mu voodiäärel, ning soovis mind kallistada. Ma tõmbusin eemale.
Mina: ÄRA PUUTU MIND!!!
kriiskasin. See isik polnud küll mina. Ma muundusin. Vampiiriks. Ja siis .. Ma tapsin oma ema. Surusin kihvad talle kaela, ning hammustasin. Hakkasin imema. Mu verejanu oli kasvanud. EI! Ema..Ma ei.. MIKS! Minu sees käis võitlus. Ma ei tahtnud midagi sellist teha, vaid mu keha sundis mind seda tegema. Mu näol oli Elizabethi vääriline irve, ning seejärel hüppasin haigla aknast välja. Tormasin Harry maja poole. Tema oli üks inimene, kellest siiski nii väga hoolisin, aga nüüd tundsin vaid kättemaksu. Peale Harry on su järgmine ohver Rachel. Mõtle selle tüdruku peale, kes sult su elu armastuse varastas ... seletas hääl mu peas. EIEIEI!Ära kuula teda Elizabeth!Sa oled parem! võitlesin vastu. Olin kohale jõudnud, ning kadusin vampiirikiirusel majja.
Mina: HARRY! Põgene minu eest! Sa PEAD!
kiljusin.
Mina: Vabanda! Ma ei kontrolli ennast! Ja ma vabandan ka Racheli eest ..
laususin kihvu paljastades. Kuid siis, ma peatusin. Vaatasin Harryle otsa, ning ei näinud enam rohesilmset brünetti poissi. Seal seisis vaid tiibade ning krooniga sinisilmne blondiin. Kes meenutas mulle Harryt.
Ingellik poiss: Lizzy? Sa oled vampiir?
lausus ta võimeid endasse kogudes.
Mina: Harry? Sina oled see ingel?
imestasin punaste silmade läikides.
Harry: Sa oled vampiiri kohta küll väga .. nunnu.
lausus ta, kuldselt helendav läbipaistev kilp ees.
Mina: Sa.. Sa tõesti arvad nii? Mina jällegi ei uskunud, et sa võid olla veel armsam kui sa varem olid..
laususin pimedusse mähitult.
Harry: Sa oled vist mõrvarhingega kokku puutunud, mis?
pobises Harry põrandast kõrgemale tõustes.
Mina: Misasja? Sa tead mõrvarhingedest??
küsisin talt, kihvad kasvamas.
Kuid siis muutus kõik normaalsek.s. Tema polnud enam kellegi päästja ja mina polnud koletis. Kuid siiski ei tahtnud kurjad jõud minust lahkuda. Ma tundsin pimedust enda ümber, ning ka pimedusest tõusvaid jäsemeid, mis tahtsid mind sisse tõmmata. Harry võttis mu kätest, ning kuldse sähvatuse järel, oli pime nurk tühi. Ma haarasin temast, ning nutsin ta õlal. Tegelikkuses, olin tema puudutust tundes väga rahul. Kuid siis tuli kõige perfektsemal hetkel siia Rachel -.-
Rachel: Oiäää. Vana paar ikka armukesed väää? No loog et ma olen su jaoks liiga ilusäää, oleks pidanud tegelt ju ikka tolle rahvaste kutiga reedel välja minema. Sa kohta oma job.udega edasi mu pärast-äää!
Ma vihastasin. Ei, tõsiselt! Oleksin tahtnud sisiseda .. Kuid Harry jõudis minust ette.
Harry: Tead, võibolla ongi nii parem. Sa mine oma lollakate musklivendadega välja, ma võtan pigem kellegi, kellel on ajud ja kes näeb väga nunnu välja.
ja ta vaatas mulle otse silma. Ja ma arvasin seda. Ta mõtleb mind vist?
Harry sosistas:
Harry: Jah Liz, ma armastan sind. Ja ma tunnistan, et tegin tollel hommikul vea. Lolli vea.
Rachel kiljatas
Rachel: MIDAAA! Tead, headaega väärakad!!!
ja ta lõi ukse enda järel kinni. Ma teadsin, et midagi hakkab juhtuma. Midagi, mis võib muuta maailma.
Harry: Nüüd siis algab meie seiklus ..
ja ta vaatas mulle ikka veel oma tunglevate roheliste -kuigi mina tundsin nendes ära sinise tooni- silmadega otsa. Me hoidsime käest kinni. Nagu oleksime ühendatud tasakaalustatud sõlmega. Ja siis me läksime. Uksest välja, tõelisse maailma ...

Autori kommentaar »