Koidukumast videvikuni. (3)

Varahommikune vihm pühapäeval
äratab mu üles sel puhkepäeval.
Otsin omale ühe teetassi
ja silitan oma armast kassi.
Teetassi piparmündi panen ma
vee peale kallan ka.

Vaatan välja aknast rahumeelselt
kiisu mäub kiisukeelselt.
Tänane koidukuma on ere
kodus pole mul pere.
Ere päike paistab puudele
vaatamata külmakuudele.

Päike järsku õuelt kaob
saabus päikesevarjutus.
Kõik kaob , tee sai otsa
tunnen nagu näeks maailma otsa.
Koidiku valgus puruneb
maailm mul nüüd ununeb.

Ärkan, taas ja olen maas,
kadunud on päikseline laas.
Käes on ilus ja lõpmatu
ajast sõltumatu
videvik.


Pühendus : reelikal

Autori kommentaar »