Skemreelid 8. osa. (2)

"Jama!" ütles ta juba palju raevukamalt ja lisas " ma arvasin, et rannas pole kedagi, kes mind märkaks."
"Kes sa oled?" kordasin ma oma küsimust üsna tigedal häälel.
"Kui ma ütlen seda, siis sa ei huvituks enam minust." ütles sa vaikselt ja trotsliku häälega.
Tundsin rinnus torget.Ah, jama . Me oleme armunud .
"Mind ei huvita praegu miski muu, palun , ütle, kas sa oled vampiir ? " sõna vampiir kõlas mul kuidagi eriti vaikselt.
"Jah" ütles ta ja võttis mu käe enda pihku. Me olime jõdsime pinkideni ja ta tiris mu sinna istuma.
"Sa pead sellest vaikima või muidu tuleb kohtuavaid probleeme." lisas ta vaikselt.
"Loomulikult, ma lihtsalt ei arvanud, et meie liigile sarnased olendid veel siin elavad."
"Teie liigile sarnased ? " küsis ta üsna jahmunult. "Sa oled ju inimene, teie pere on inimesed !"
"Ei."tunnistasin ma.
"Me oleme skemreelid.Meie võimed ei saa teie mõtetele lähedale.Mu vend püüdis teie pere mõtteid lugeda , kuid asjatult."ma pöörasin oma silmad tema omadelt maha.
Möödus üsna pikk paus merekohinaga.
"Miks su nahk on jahe , see tuli.kuum olema !?" ütles ta nagu tunneks muret.
"Ma olen ärritunud." ütlesin ma vaikselt.
Järsku ma tundsin ta keha enda vastas, ta kallistas mind, aga väga ettevaatlikult.
"Ma olen sinusse lootusetult armunud, sul pole küll verd, kuid miski sinus tõmbab mind sinu poole. Sa oled erakordne." sosistas ta mulle kõrva.
Need sõnad jäid mulle veel pikaks ajaks kõrva kajama.Ta võttis mu käe oma kätevahele ja silitas mu kätt , mis soojenes tohutul kiirusel.
Ma naeratasin õrnalt.Ta vaatas mulle oma kuldsete silmadega otsa ja ütles " Me peaksime vist koju minema, enne kui sa punastama hakkad."
Ma nõustusin ja me hakkasime mõlemad erisuuntes jooksma.