Skemreelid III osa. (12)

Taas on koolipäev.
Ma vist unustasin ennem mainida , et koolisööklas me istume Stenni ja Melindaga eraldi lauas, söögisaali kõige edela poolsemas lauas.
Meid vaadatakse üsna tihti , kui me saali siseneme , või üldse koolis ringi käime, kuna on juba aru saadud , et me oleme väheke erinevad.
Kummaline on ka see, et see ilus poiss , heleda nahaga ja pikk, kelle nimi on Robert istub ka ainult oma imeilusa õe ja vennaga ühes lauas.
Teised on nagu ikka, tavalised , istuvad läbisegi sinna kuhu saab, kui kohta pole ootavad, keegi ei tule meie lauda ega ka Roberti.

Geograafia :
"Tere, ma olen Robert Blacksmith, ma olen siin linnas sammuti uus, ma kuulsin , et sinagi ." ütles ta üsna vaikselt, kuid ma kuulsin teda suurepäraselt.
Vastasin talle : " Hei jah , ma olen Perla, Perla Sidnerly."
"Võin , ma istun sinu kõrvale ? "
"Jah ikka "
Suhteliselt imelik oli see, et meie vestlus oli väga vaikne. Paljud jälgisid meid. Meie naha kontrast oli üsna suur, kuigi ma polnud väga pruun, aga see eest oli tema lubivalge.
Nagu teada, siis koolipingid on üsna kitsad, mu käsi puudutas täiesti kogemata tema õlga.Sel hetkel ta tõmbus kuidagi pingesse, ta oli jääkülm. See oli imelik.Ma läksin nimelt oma töölehte ära viima.
"Kas viin ka sinu oma ? " küsisin üsna sõbralikult.
"Hästi . " vastas ta üsna tigeda häälega.

Peale kooli :
Ma olen oma toas ja istun voodi serval.Robert on tohutult imelik, sama imelik, kui meie pere tundub vist inimestele.Temas on midagi teistsugust.Ma uurin selle välja, kindlalt.

Jätkub.

Autori kommentaar »