Skemreelid 10.osa (6)

Ma olen Robertiga söömas täna.Ma võtan looma energiast tühjaks ja Robert kustutab oma janu tema verega. See on meil juba üsna tavaline.Me oleme päevad läbi koos.Ta on nii imeline.Koolis on vist märgatud , et me oleme erinevad teistest, väga erinevad.
Mu vanemad ja üldse pere sõltub Robertisse väga sõbralikult, aga nad ei tea veel , et ta on vampiir ja vastupidi. Täna me ütleme seda meie mõlemate vanematele.

Astume minu maja uksest sisse ja ma hüüan "Oleme kohal."
Kõndisime elutuppa ja ma olin neile juba öelnud, et midagi tähtsat tuleb täna.Kogu mu pere istus diivanil ja vaatasid meid oma ilusate siniste silmadega üsna teraselt.
Marcus alustas "Ja mis see teie tähtis uudis on ? "
"Ma loodan , et te väga ära ei ehmu , seda me ei tahaks." ütles Robert.
Ma ei jõudnudki eriti midagi vahele öelda , kui ta juba ütleski. "Ma olen vampiir.Me oleme teie liigile üsna sarnased , eluviislt."
Marcus kargas diivanilt püsti :"Vampiirid ?"
"Jah, aga me sööme loomi mitte ei toitu energiast." ta säravalt helepruunid silmad vaatasid mu pere.
"Heaküll , ega te meie perele mingit ohtu ei valmista ? Ma mõtlen jahimaade poolest ?" küsis Rose uudishimulikult.
"Eiei , me üldiselt jahime teiselpool."ütles Robert üsna rutakalt.
"Me Perlaga lihtsalt sobime nii suurepäraselt , me oleksime nagu kokku loodud, kuigi me oleme eriliigist.Ta on võrratu"ütles Robert nii tohutu siiralt, et ma taas punastama hakkasin.
Mu ema ja isa võtsid üksteisel ümbert kinni ja naeratasid meile.Jumal tänatud polnud neil selle vastu midagi. Sten oli tardunud paigale, proovis vist taas Roberti mõtteid lugeda.
"Su vanemad teavad ? " küsis Melinda.
"Veel mitte" vastas robert.
"Me lähmegi just sinna , niisiis tsau ! " lisasin ma ja tõmbasin Roberti endaga kaasa.


Ei jätku , loe kommentaari ! :)

Autori kommentaar »