Me Meie #1 (15)

Olen Karmen, hetkel 15-aastane, tumepruunide ning pikkade õrnalt laineliste juustega. Mul on väga hele nahk, põen selle pärast pidevalt. Seetõttu vihkan ma suve, sest päike ei hakka üldse peale, talv on rohkem minu jaoks. Esmapilgul võin ma tunduda rahulik, vaikne, tagasihoidlik ja ettevaatlik, kuid mu sõbrad teavad, et olen tegelikult väga jutukas ja lõbus..

Algas järjekordne keeruline koolipäev ning tõusin äratuskella peale üles. Kui asjatoimetused valmis sain, läksin alla kööki. Ema oli valmistanud mulle kaks juustusaia ning tassi teed - minu igapäevane hommikusöök. Nagu alati, lahkusid ema ja isa juba varem. Mu isa on elukutseline kirjanik, ta on kirjutanud mõne elulooraamatu, kuid põhiliselt piirduvad tema kirjutised ajalehtede- ja kirjade artiklitega. Ema töötab koolis õpetajana, mitte küll seal koolis kus mina käin.
Seadsin oma juuksed hobusesabasse ja lahkusin kodust. Tee ei ole pikk, kuid tuleb neli peatust bussiga sõita. Kell 7.50 jõudsin klassi, mis oli klassikaaslasi juba täis. Minu tulekut ei märganud (nagu alati) keegi, peale Adeele ja Mari, kes rõõmsalt mind nähes naeratasid.
"Lõpuks koolis tagasi," ütles Adeele ning kallistas mind kõvasti, kuid tõmbas käed viivuks eemale,"oled ikka terve nüüd?"
"Jah, olen," naeratsin vastu ja istusin rahulikult oma kohale Mari kõrvale, kes veel matemaatika koduseid töid tegi. Jälgisin teda kõik need kümme minutit ning mõtlesin omaette, et kuidas saab matemaatika mõne jaoks raske olla. See on ju nii loogiline. Seevastu ei saa keegi aru, kuidas mina matemaatikas nii tugev olen, kõik puha viied ju. Ega teisedki nii halvad pole, oleme reaalklass ikkagi, kuid Maril paistab ikkagi raskusi olevat.
Õpetaja Mutselg sisenes kiiruga klassi, asetas oma raamatuhunni.ku ning alustas oma tavapärase närvilisusega tundi.

Algas vahetund, Mari nägu oli pikaks veninud ja ta sõnas:
"Küll 9. klass on ikka raske!"
"Eks ta ole, aga järgmised on veelgi," vastas Adeele
Kõndisin Mari ja Adeele selja taga, samal ajal, kui nemad omavahel midagi trennist ja tantsimisest jahusid. See ei huvitanud mind absoluutselt ja seega hoidsin kõrvale. Võtsin kotist oma füüsika vihiku ning kordasin üle eelmise tunni materjali, õpetajal oli kindel plaan täna väike töö teha. Toetasin selja vastu aknalauda ning tundsin, kuidas jahe õhk akna vahelt sisse pressis, püüdes leida teed minu krae vahele ja mind uuesti haigeks teha. Sel ei lasknud ma juhtuda.
"Kai, homme lähme siis kinno?" küsis Adeele minult.
"Kahjuks ei saa, pean homme Emma juurde minema," vastasin ma.
"Emma on see teisest klassist, jah? See keda sa õpetad?" küsis Adeele.
"Mis? Mis õpetamine? Millest ma ilma olen jäänud?" päris Mari minult.
"No tead ju, meile räägiti sellest projektist, et suuremad õpilased pannakse väikestega paaridesse. Me peame niiöelda koos õppima Emmaga, kui tema midagi küsib, siis pean vastama ja aitama," jutustasin ma.
"Oo," lausus Mari üllatunult, "lahe, kas sa hakkad iga päev temaga õppima? Kus, mis kell? Kas sind sunniti selleks?" päris Mari meeleheitlikult..
"Ei, ma pakkusin ise ennast välja, muidu poleks keegi sellest osa võtnudki," naersin ma, "ja ega ma iga päev pea tal kõrval istuma, praegu on lepitud kokku ainult kolmapäev peale kooli."

Emma on väike ja armas 8 aastane tüdruk, kes tuli see aasta meie kooli. Oli kolmapäeva pärastlõuna ning ootasin teda kooli ees. Oktoobri kohta oli üllatavalt soe ning olin jope ära võtnud ja istusin trepi peal. Äkitselt hüppas minu juurde selja tagant tüdruk. Ta oli rõõmsameelne, pruunide lokkis juustega ning väga armas.
"Tere, olen Emma," lausus ta ja sirutas viisakusest käe.
"Mina olen Karmen, kutsu mind lihtsalt Kaiks," laususin ma ja naeratasin vastu. Täna läksime tema poole. Sõitsime sama bussiga, millega minagi alati, kuid väljusime kaks peatust hiljem. Emma kodu oli väike ja armas kahekordne kivimaja. Ei midagi erilist, kuid väga kodune ja hubane paistis see väljast.
"Kas su ema on kodus?" küsisin ma, kui ta välisuksest sisse astusime.
"Ei, ta tuleb täna hiljem," vastas Emma ning viskas oma roosad kingakesed koridori nurka. Võtsin ka oma ülariided ära ning astusime tuppa. Ma ei jõudnud veel korralikult ringigi vaadata, kui Emma juba mind trepist üles tiris sõnades:
"Tule, ma tahan sulle oma tuba näidata."
Tüdruku tuba oli mõnusalt roosa, isegi liiga roosa minu jaoks, kuid pisike ja armas.
"Kus me õppima hakkame?" küsisin.
"Lähme elutuppa, seal suure laua taga on kõige parem," vastas Emma.

Autori kommentaar »