Me Meie #24 (10)

Mul oli meeletult piinlik, see kukkus kõik nii imelikult välja. Mulle tundus, et Tanel sisemiselt naeris mu üle. Kuigi ma polnud otseselt midagi oma tunnete kohta välja öelnud, taipasin, et Tanel mõistis mind. Ta oli aru saanud, et olen temast sisse võetud.
Ukse juurde jõudes kahtlesin ma, kas peaksin ikka sisenema. Ma tahtsin igal võimalusel lihtsalt põgeneda ning kodus pea padja alla peita, kuid see oleks võib-olla Tanelit kuidagi solvanud.
Poiss keeras ukse lahti ning ma sisenesin tema järel juba tuttavaks saanud majja. Kui olime jõudnud koridori, pöördus Tanel end ootamatult ning jäi mulle pingsalt otsa vaatama.
"Kas ma sain sinust õigesti aru?" küsis poiss tagasihoidlikult, "Sul on minu vastu mingid tunded?"
Ma punastasin piinlikkusest ning heitsin pilgu maha, nagu häbenedes seda kõike.
"Jah..." suutsin ma vaid väriseval häälel lausuda. Tanel pani oma nimetissõrme mu lõua alla ning kergitas kergelt mu pead ülespoole, nii, et talle lõpuks otsa vaatasin. Toimus pikk intensiivne pilkude ühtimine, püüdes lugeda üksteise mõtteid, püüdes saada aimu edasisest. Hetke pärast liigutasin ma end ning astusin sammukese kõrvale, nüüd suundusin ma elutoa poole.

Istusin diivanil ja võtsin oma villased sokid jalast ning hakkasin külmast kangeid varbaid soojendama. Tanel istus mu kõrvale, ta vaikis. Olime mõlemad juba pikemat aega vaikinud ning ma lõpetasin oma jalgade hõõrumise. Ma ei teadnud mida edasi teha. Ma tõmbasin ühe jala enda alla kõverasse, et istumisasend mugavam oleks. Ma vaatasin Taneli poole, kes vahtis ainiti toa tagumist seina, ilma ühegi emotsioonita näol.
"Tanel...," laususin ma vaikselt, peaaegu sosistades. Poiss lõi pilgu maha, mina vaatasin talle otsa. Just sel hetkel, kui tema oma pilgu minule pööras, vaatasin mina kõrvale. Püüdsime võimalikult palju silmsidet vältida. Iga ühine pilk meie vahel oli piin, kui nii võib öelda. Iga kord, kui ma ta silmi nägin, ei suutnud ma end kontrollida ja läksin kui hulluks. Mu veri tardus kehas ning süda puperdas nii kiirelt, samas jättes ka lööke vahele iga kord, kui meile mõtlesin.
Kuid äkki meie pilgud kohtusid ning ühinesid kui ühtseks tervikuks. Mu süda hakkas veel tugevamini taguma, kõhus keerama, ka Tanel paistis olevat veidi segaduses. Ma ei pidanud vastu... ma tõusin püsti.
"Tanel," alustasin ma vaikselt, veidi väriseva häälega, "ma pean nüüd vist tõesti minema hakkama."
Ma hakkasin oma märgi saapaid tagasi jalga panema, kui Tanel juba tõusis ja koridori minu juurde tuli. Ta ei lausunud ikka ühtegi sõna, ka mina mitte, sest ei omanud vist kontrolli ühegi fraasi üle, mis mu huultelt valla pääses. Iga minu öeldu kõlas nii võõralt ja nagu vale, tundus kui oleksin hoopis midagi muud öelnud, kui öelda tahtsin. Kuid mis ma teha sain, ma lihtsalt ei saanud. Kui olin õueriided selga pannud, avasin välisukse, vaatasin veel viimaks Tanelile otsa ning lahkusin, sulgemata enda järel ust. Hakkasin liikuma, kõndides õuetrepist alla, kuid miski sundis mind peatuma. Pöörasin selja ning nägin Tanelit veel uksel. Ta kõndis minu juurde, jäädes meetri kaugusele seisma.

Ta vaatas mind. Ta vaatas mu silmi. Ta vaatas mu huuli. Tundsin, kuidas liblikad kõhus lendama hakkasid. Kuid see oli hea tunne, see meeldis mulle. Ta astus mulle lähedamale. Hetke pärast oli meie vahemaa vaid kümme sentimeetrit, kuid siiski juba tundsin tema elektrivälja oma nahal. Ma vältisin silmsidet temaga, sest iga pilk lõi mu põlved nõrgaks ja surus hinge kurku, kohati lausa nutu äärele. Ta lähenes veelgi minule, olin kui paigale naelutatud. Kartsin, närveerisin, värisesin üle keha, sulgesin silmad. Kuid siis see juhtus... Poiss puudutas õrnalt oma huultega minu omasid, eemaldudes siis hetkeks. Jõudsin veidi hinge tõmmata, kui ta mind uuesti puudutas, seekord juba kauemaks. Suudlemise ajal ei mõelnud ma kordagi, et kogen oma elu esimest suudlust. See tundus nii õige, nii tõetruu, nii nõiduslikult külgetõmbav. Tanel eemaldas oma huuled jälle, vaadates mulle hetkeks silma, kuid siis suudles mind jälle, veel kirglikumalt kui enne, pannes käed mu puusadele ja tõmmates mind veel endale lähedamale. Kolmas suudlus rabas mind täielikult. Olin nii tema meeltevallas, et olin peaaegu minestamise äärel, kuid siiski seisin kindlalt jalul...

...Jäime hämmeldunult, kuid rahulolevalt üksteisele otsa vaatama, vaikides nii pikalt.
"Tanel..." ei suutnud ma midagi muud oma väriseval häälel öelda, "ma..."
Mitte ühtegi korralikku sõna ei saanud ma oma suust välja. Tanel naeratas kergelt, ka mina veidi piinlikkusest. Mitte suudluse pärast, vaid oma kobamise ja kogelemise pärast.
Ma taganesin paar sammu ning pöörasin end värava suunas. Veel üks vaevumärgatav naeratus üle õle ning olingi ma läinud, Taneli pilk mind saatmas...