Me Meie #34 (14)

Oli saabunud järjekordne esmaspäev, nädalavahetuse olin haiglas veetnud, raskete ravimite all. Kui hommikused tabletid neelatud said, kõndisin ma wc-sse. Ma jälgisin peeglist oma kahvatut nägu ja sinakaid laike silmade all. Kuigi tundsin end paremini, ei olnud mu olukord siiski väga palju paranenud, ikka vaevlesin tugevas köhas ning kõrges palavikus, mida nüüdseks olid rohud õnneks veidikene kontrolli alla võtnud.
Vaatasin kella ning ootasin külastusaja algamist. Äkki meenus mulle, et on tööpäev ning külastusaeg algab alles peale lõunat. Seega jäi mul leida aega ainult enese jaoks.
Võtsin riiulist oma läpaka ning otsustasin seal midagi uut korda saata. Oma õnneks leidsin tsipakese wifit, et sain internetti minna. Vaatasin oma e-kooli. Puudumiste- ja hüüumärkiderida vaatas mulle sealt vastu.
"Kui ükskord terveks kavatsen saada, pean korralikult õppima," mõtlesin ma ning hakkasin siis muigama, "nii kaua, kuni jälle haigeks jään."
Aga mind hakkas vaevama jälle tuttav peavalu, palavik tõusis. Vaatasin kella, see näitas juba 11 päeval, seega otsustasin puhata ja väikese uinaku teha...

...Ärkasin ehmatusega. Olin vist tükk aega maganud, sest kell näitas juba kahte. Kuid just sel hetkel, kui silmi kätega unest nühkisin, sisenes palatisse keegi.
"Mida!?" oli mu esimene reaktsioon, kui Tanelit silmasin, "mida sa siin teed?"
"Haha.. tulin sind vaatama," naeris ta ning lähenes mu voodile, pannes kauni gerbera mu vaasi teise väikese lillekimbu kõrvale.
"Minu mäletamist mööda ma hoiatasin sind siia mitte tulla," vastasin talle kerge naeratusega.
"Ütleme nii, et... mind ei huvita," vastas poiss vaikselt, "nagu näha, on sul siiski mind hea meel näha."
Ja kui väga... tõesti oli...
"Jah, tegelikult on küll," vastasin Tanelile, "aga kuidas sa koolist nii kiiresti tulema said? Praegu peaksid ju veel tunnid kestma?"
"Ütleme nii, et õpetajad andestavad mulle need paar puudumist," lausus Tanel ning lähenes mulle naeratades, jäädes voodi kõrvale seisma.
"Jää ohutusse kaugusesse, Tanel," hoiatasin ma poissi, kes mulle noogutas.
"Ära muretse, ma ei tule sulle ohtlikult lähedale."
Seda lausudes kummardus Tanel kiirelt minu kohale ja suudles mind laubale, seejärel suule.
"Kui lähedal see ohtlik lähedus peab siis olema, kui see veel sinu jaoks ohutu oli?" küsisin arusaamatult.
Tanel ei vastanud mulle, vaid naeratas ikka edasi... Kas ta!?...

Kui Tanel oli lahkunud, läksin uuesti läpakasse ning otsustasin msn-i vaadata, kas keegi on sees.. polnud.
Mõne aja pärast saabus mu ema.
"Arvutis oled? On sul parem?" küsis ta ning pani oma pirukakotikese mu voodiservale, võttes ise samal ajal mantlit seljast.
"Veidikene, püüdsin kooliasju vaadata," vastasin ma ning tõmbasin teki rohkem keha ümber saabunud tuuletõmbuse tõttu.
Ema vaatas vaasis olevat gerberat ning paistis, nagu ta arvutaks oma peas midagi.
"Kes siin käis?" küsis ta uurivalt.
"Kust sa võtad, et keegi siin käis?" pärisin naerdes vastu.
Ema osutas pealiigutusega vaasi poole
"Tanel käis."
"Ahah, mis ta rääkis siis?" uuris ema edasi.
"Mis mõttes? Juttu rääkis, vot!"
"Nojah..." vastas ema mu vastust korralikult kuulmata ning kukkus mu tekki siluma, küll sikutades seda ühele poole voodit, küll teisele poole.
"Ema, rahune," laususin ma, kuid ema ei jätnud askeldamist, "mis lahti on?"
Tal oli kombeks alati tegutseda, kui midagi hingel ja südamel oli.
"Ah ei midagi..."
"No midagi ju ikka on," ei jätnud ma järgi.
"Noh, isa tundis end täna kehvasti."
"Kas ta on haige?" küsisin ma üllatunult.
"Nii ja naa," vastas ema vaikselt.
"Kas midagi minu haiguse taolist? See siis tõesti nakkas," arutlesin ma, kahetsesin, et Tanel siia pisikute keskele tuli, "ohh seda mind ja minu haigust, nüüd teen teised ka veel haigeks."
"Ei.." sõnas ema, "see polnud sedamoodi."
"Mis moodi siis?"
"Noh, ma arvan, et isal oli südamega midagi."
"Südamega, on ta ikka normis?" ehmatasin ma.
"Jah, ei, ära muretse, ta ainult korraks tundis end veidralt, ütles ainult, et... ahh, ma ei tunne neid haigusi. Isa ütles, et pole vaja muretseda."