Me Meie #19 (5)

Adeelega me nädalavahetusel enam ei kohtunud, ka ei kuulnud ma temast midagi. Alles koolis nägime üksteist ning Adeele oli õnneks väga rahulik ja heas tujus.
"Hei, Adeele, kuidas peol läks kah?" küsisin tüdrukult.
"Normaalselt, väga lõbus oli. Pidutsesime peaaegu hommikuni välja, olin eile pool päeva kui surnud kodus. Aga kuhu sa ära kadusid, ja millal?"
"Eh.. ma läksin juba suht kohe minema. Mingi tüüp hakkas mind käperdama ja... üldiselt vastik oli," torisesin ma, "aga tore, et vähemalt sinul lõbus oli."
"Kas sa oled solvunud?" küsis ta selle peale.
"Ei, Adeeleke, aga lihtsalt me pidime koos olema ja sa lihtsalt kadusid ära ja jätsid mind üksi."
"Aga kuhu sina üldse läksid siis? Koju?" küsis Adeele.
"Ei, ole normaalne. Mis ma ütleksin emale, kui keskööl koju saabuksin. Et sina viskasid mind välja?"
"Aga kus sa siis olid," ei jätnud Adeele järgi.
"Taneli juures magasin," laususin ma.
Äkki pöörasid kõik kolm oma pilgud minule ja jäid mind üllatunud silmadega vaatama.
"Et nagu... salaja? Koos temaga? Oumaig..." küsis Mari elavalt.
"Eih, lõpeta, appi millline mõttemaailm. Ma ei teeks midagi sellist! Pealegi polnud ta vanemaid ega Emmat kodus, niiet..." ei jõudnud ma lõpetada, kui Adeele juba ähmi täis vahele segas.
"...Et mis? Mis juhtus? Kus? Misasja?"
"Palun, ma magasin diivanil tema pool ja hommikul lahkusin," sõnasin ma ning tüdrukute näod olid veidikene löödud. Kas nad tõesti ootasid, et midagi oleks juhtunud? Ohh neid... Aga vähemalt läks neil tuju rõõmsamaks ning ka mina olin täna erakordselt õnnelikus tujus. Pidevalt lendasid mu kõhus liblikad, nad ajasid justkui üksteist taga, tiirutades ümber mu südame, pannes selle kiiremini põksuma. Midagi erilist oli sündimas, mind valdas juba pikemat aega uus ja seletamatu tunne. Ma unustan ennast pidevalt lihtsalt unistama, ise taipamata, et ma seda teen ning aru saamata, millest ma mõtlengi...

Kolmapäeval kõndisin koos Taneliga tema poole, Emma täna koolis ei käinud. Õues oli erakordselt külm, hommikul näitas kraadiklaas 24 miinuskraadi, seega olid väikestel külmapühad. Muidugi ka osad suuremad lisasid oma näidule mõned kraadid juurde, et ikka koolist puududa. Minu arust oli see nõme, sest koolis käiakse ikka enda jaoks, et õppida. Õnneks jagas Tanel sama arvamust.
Jõudsime bussipeatusesse ning jäime ootama. Mul oli nii külm, ma lihtsalt värisesin ja lõdisesin tänava ääres. Külm tungis mu salli sisse, tungis mu mütsi alla, mu kinnastesse ja isegi mu mantli alla. Ka Tanelil paistis juba veidi jahe olevat ning ma liikusin ta juurde, ta külje alla, et veidike sooja saada. Tanel märkas, et ma lõdisesin ja pani käe üle minu. Järsku haaras ta mu ümbert kinni, et mul võimalikult soe oleks. Mul isegi hakkas veidi soojem. Ma ei tea, kas selle pärast, et külm tuul minu peale enam ei puhunud või seetõttu, et Taneli käed ümber minu olid. Igatahes ma nautisin täiega olukorda. Tunne oli küll hea. Endale teadmata panin oma pea poisi õlale ning sulgesin silmad. Mu alahuul ja lõug värises ikka ning see oli veidi imelik minu jaoks ja ajas mind muigama. Nii ma siis olingi, Taneli embuses, naeratus suul...

...Veidikese aja pärast saabus Emma koos oma emaga ning saime koos õppima hakata.
"Karmen, kas sa jääd ka meile sööma?" küsis nende ema, kui toidukottidega kööki jõudis.
"Ee... ma ei tea," pomisesin ma, kuid vaatasin Tanelile otsa ja ta noogutas kindlalt, "nojah, ma võin jääda, kui väga hilja peale ei jää."
"Tunni aja pärast umbes saab, ma proovin täna süüa teha. Pastat."
Mis mõttes proovib süüa teha, käisid mul mõtted peast läbi...
Istusime viiekesi - mina, Emma, Tanel, nende ema ja isa - lauda ning asusime sööma. Ma proovisin pastat. Esimene mõte oli, et päris tavaline. Teine mõte oli, et mage on. Seejärel tundus toit mulle liiga soolane ning lõpus sain ma aru, et spagetid oli päris kõvad ja toored veel. Võib-olla oli seda mu näoilmest näha, sest Tanel hakkas minu vastas naerma. Et talle tagasi teha, võtsin järgmise suure suutäie toitu ja tegi näo, nagu ma naudiksin seda. Ka Tanel neelas isukalt seda sööki. Tundus, et nende ema ei teinud just väga tihti süüa, või kas üldse tegigi?
"Karmen, me polegi sinuga veel eriti rääkida saanud," lausus nende isa, kui olime taldrikutega poole peal, "sa käid siis üheksandas?"
"Mhm," vastasin ma ja neelasin oma piimalonksu alla.
"Tore, et sa ikka meil külas käid. Kohe näha, et tood Taneli ja Emma päeva päikest," naeris isa ning ka Tanel vaatas oma isale otsa ja purskas naerma. Kas see oli mõni vihje minule? Või oli see mõni isa-poja inside joke. Ma kadestasin väga nende häid suhteid. Mitte, et mina oma vanematega läbi ei saaks, vaid lihtsalt, nad tunduvad palju avameelsemad kui mina oma vanematega...