Me Meie #29 (9)

Aeg möödus linnutiivul, märkamatult sai 28.-st veebruarist 15. märts ning algas selle veerandi viimane nädal. Oli aeg taas kooli minna...
"Hei," hüppasin ma klassi jõudes Mari kõrvale, kes mulle samaga vastas, "kuidas siis läinud kah on?"
"Normaalselt," vastas tüdruk ning heitis, pilgu Adeele poole, kes ees pingis kuidagi üllatavalt emotsioonitult istus.
"Mis tal jälle viga on?" küsisin Marilt sosistades.
"Noh.. eile oli mingi pidu jälle olnud ning Adeele oli j ä l l e Mikuga tülli pööranud. Nüüd, ma loodan, et lõplikult," vastas Mari mulle, sosistades.
"Ma kuulsin seda," sõnas nüüd ka Adeele ja pööras end meie poole, "aga jah, tänan küsimast, kõik on korras."
Adeele võttis neid lahkuminekuid ikka kuidagi väga rahulikult ja leebelt, seega ei uskunud ma, et tema ja Miku vahel üldse kunagi midagi tõsist oli.
"Muide, laupäeval oli mingi pidu jah," jätkas Adeele, "mina seal muidugi ei käinud, eelmisest halvad kogemused... ja eks selle pärast meil nüüd Mikuga nüüd jälle nii ongi, tema igatahes käis seal... Ja meie klassi omi oli seal veel olnud. Ja üldse mingi vägev värk oli olnud, meeletult rahvast, just vanemaid rohkem."
Õpetaja alustas tundi ning palus meil oma vihikud avada, et kirjutada sinna järjekordne ruutvõrrand.
Oli möödunud veerand tundi, kui klassi uks ootamatult lahti läks. Sealt astus sisse Liisbeth.
"Noor neiu, mis on sinu vabandus," nõudis õpetaja, kuid tüdruk ei reageerinud, kõndis vaid oma pingi juurde.
Kuid midagi oli Liisbethis täna teist moodi. Ta kandis lihtsat pusa ning lahtiseid juukseid, ees meikimata nägu. Kogu tema olek oli kui puruks rebitud, moonutatud kellegi või millegi poolt, purustades noore hinge elu. Mul oli kohati isegi kahju nähes teda niiviisi närusena klassis...

...Oli reede ning lõppes veerandi viimane tund. Ma lausa jooksin minema, et garderoobist oma asjad haarata. Jõudsin ukse juurde ja Tanel ootas seal mind.
"Tuled minuga," küsis ta kavalalt.
"Ikka," vastasin ma ning võtsin poisilt käest kinni, tirides teda edasi.
"Kuidas tunnistus on?" küsis ta minult.
"Hm.. viied on ülekaalus, kuid kehaline, keemia ja eesti keel on neljad," vastasin ma, "ja muide, see on mu e l u esimene veerand, kui esta neli on, katastroof."
Ma hüsteeritsesin ja laiutasin käsi. Tõesti, sel veerandil oli midagi juhtunud, küllap olid mu mõtted liiga hejevil olnud. Liiga palju aega kontrolltööde ajal läks lihtsalt unistamise peale. Kodust kirjandit ei suutnud ma ka korralikult välja mõelda, no mida sa ikka kirjutad Vabadussõjast, kui mõtled kellelegi teisele.
"Hah, mul on ka eesti keel siiamaani viis olnud, kuid mõned ained olid sel veerandil neljad küll," sõnas Tanel.
"Sa erined massist," jutustasin ma, "poisid peaksid ikka kolmesid saama."
"Ja sa tõesti arvad nii.. Ma tean väga mitmeid, kes pidevalt viisi saavad.. sealjuures on nad ka poisid," jätkas Tanel.
"Ma ei usu.. Need nohikud ei kuulu just minu eelistusse," lausisin ma ning naersin.
"Sa oled ise ka üks paras nohik," naeris Tanel.
"Haha, see on parim kompliment, mis mulle kunagi öeldud on," ütlesin ma ning andsin Tanelile põsemusi. Ta küll püüdis mu huuli püüda, kuid mina hüppasin tal eest ära ning puhkesin naerma.
"See oli küll nüüd... hoop," mossitas Tanel...

Jõudsime ukseni, mille Tanel võtmega lahti keeras. Poiss viskas mulle meela pilgu ning haaras mind sülle. Ma kiljatasin ta käte vahel, kui poiss mind koridori viis, pannes mind seal uuesti maha. Mind pani imetlema see, kuidas jõudis Tanel mind nii kergelt tõsta... või vähemalt tundus see mulle kerge. Poisid, noored alfaisad peavadki tüdrukutest tugevamad olema, see on loogiline.
Lähenesin Tanelile selja tagant, kes diivanil juba istus. Suudlesin teda põsele ning naersin vaikselt. Tanel aga haaras minust kinni ja tiris mind üle diivani seljatoe, nii et jäin pea alaspidi diivanile. Ta tahtis mind ka suudelda, kuid ega ma ei andnud end kätte, pöörasin vaid põse ette ja naersin ikka. Taneli nägu oli järjekordselt löödud, mul hakkas temast isegi veidi kahju... Aga see on ta oma süü, et ta nii musimaias on. Sellele mõeldes puhkesin ma naerma.
"Ema peaks varsti koju jõudma," sõnas poiss.
"Kuid meil on veel aega... küllalt," naersin ma ja tõmbasin oma jalad ka diivanile ning muutsin oma asendit nii, et jäin rätsepistesse. Haarasin Taneli pluusikraest kinni ja tirisin ta endale peale. Sel korral suudlesin teda ise, metsikult, kirglikult...
Äkki avanes välisuks ning keegi astus sealt sisse, jäädes koridori veel sahistama. Ma ehmatasin, samuti ka Tanel ning lükkasin teda endast eemale. Poiss veeretas end põrandale ning mina tõusin diivanil istukile just sel hetkel, kui Taneli ema ja isa tuppa astusid. Tõmbasin sõrmedega korra oma lahtistest juustest läbi, mis oli veidike sassi läinud. Ka Tanel tõusis nüüd püsti ning ta vanemad jäid meid alguses veidi üllatunult vaatama, kuid siis, muigega, lahkus ta ema kööki ja isa läks oma töötoa poole. Mul oli nii piinlik, põsed õhetasid, Tanel puhkes naerma. Ta lahkus minu juurest, suundudes trepi poole, jäädes mind vaatama sellise pilguga, tuled ka?