Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Sõber hunt 5.osa (0)

Ma varjusin puu taha. Piilusin vaikselt. Ma nägin kahte meest rääkimas. Ma sain kohe aru, et üks oli metsavaht. Teine oli ilmselt... jahimees! Aga millest nad rääkisid? Läksin vaikselt neile lähemale. Ma nägn nende ees midagi lamavat. Kas see on... kas... kas see on hunt?! Ma nägin, et see oli Liise. „Liise!!“ Katsin suu käega. Metsavaht vaatas minu poole, aga ta ei näinud mind. Ta ütles jahimehele: „Meil pole temaga enam midagi teha. Hakkame parem minema.“ Metsavaht ja jahimees lahkusid.

Kui nad olid piisavalt kaugel jooksin Liise juurde. Liise oli üleni verine ja ma ei teadnud kas ta üldse veel elab. Ma hakkasin nutma. Mu pisarad kukkusid Liise haavale. Mulle tundus, nagu ta oleks liigutanud. Aga kuidas? Liise tõusis püsti. „Sa oled elus!“ Liise vaatas mu silmadesse. Ta pilk muutus kurjaks. Korraga kadus ta haav ja ta oli hetkega süsimust. Ta urises mu peale. „Liise? Liise!“ Ta ei kuulanud mind. Ta tuli mulle lähemale ja urises väga tigedalt. Ma tõusin püsti ja taganesin vaikselt. Ma üritasin temaga rääkida, aga ta urises edasi. Ma sain aru, et mul pole enam võimalust põgeneda. Ta oli mu sihikule võtnud. Ma taganesin kuni ma kukkusin. Ma komistasin kivi taha ja ma ei saanud enam oma jalga liigutada. Ma võisin jalaluu kukkudes ära murda. Ta tuli aina lähemale ja ma juba mõtlesingi, et nüüd ongi kõik. Hunt oli ründevalmis. Esimest korda elus ma tõesti kartsin hunti. Ta oli minust vaid paari meetri kaugusel ja ta ajas hambad irevile. Ta oli mulle juba väga lähedal. Pisarad vajusid mu põskedelt alla. „Liise. Miks?“ Ta ulgus. Viimane pilk mu silmis ja kõik ongi läbi.

Kuid siis nägin valgust. Eredat valgust. Ma tundsin end soojalt ja koduselt. Valguse erksus hajus ja ma nägin, mis toimus. Ja ma ei suutnud seda uskuda, mis toimus.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!