Sõber hunt 4.osa (5)

Järgmistel päevadel ei juhtunud midagi huvitavat. Me lihtsalt jalutasime kuskil või meile räägiti mingit mõtetut juttu. Ühesõnaga-igav. Kuna meid eriti ei valvatud võisime teha kõike, mida tahtsime. Teised käisid peaaegu iga päev ühes pisikeses linnas, mis selle maja juurest umbes kahe, kolme kilomeetri kaugusel asus. Seal nad siis poodlesid ja tegid seal igasuguseid minu jaoks mõtetuid asju. Mina hiilisin alati, kui võimalus oli metsa. Mul oli Liise ja teiste huntidega väga, väga tore. Ma sain tuttavaks Lõuna-Eesti huntide kommetega. Ega need väga põhjapoolsete huntide kommetest erinenud, aga eks mõni erinevus siiski oli.

„Kas sa tead Renata, et ma olen Loviisat näinud?“
„Ei, kuidas?“
„Ma käisin tal külas. See on ühele hundile väga suur au, kui ta saab Loviisaga kohtuda. Loviisa on maailma haruldaseim hunt, sest ta elab igavesti.“
„Millal sa tal külas käisid?“
„Mõni aasta tagasi. Mis siis on?“
„Ei midagi.“

Loviisale mõtlemine tegi mind kurvaks. Ma hakkasin nutma. Liise puges minu käte vahele ja hakkas mind lohutama. Jätsin nutmise.

„Andesta, ma ei tahtnud.“
„Pole midagi. Äkki teeks nüüd midagi lõbusat?“
„Olgu.“

Me lõbutsesime õhtuni välja. Siis otsustasin tagasi minna. Mõned olid linnast juba tagasi ja oma tubades. Celia ja mõned teised tüdrukud olid ikka veel poodides. Ma läksin majja sisse ja siis treppist üles. Kui ma oma tuppa jõudsin, heidsin end voodile ja tegin öökapi sahtli lahti, võtsin sealt raamatu ning hakkasin lugema. Varsti kuulsin, kuidas tüdrukud treppist üles tulid.

Celia: „Oh My God! Siin pole ühtegi normaalset poodi ju! Kõik mingi rämps! Ainult mõned riided ja kingad saingi!“

Appi, milline viriseja! Mõtlesin.

Ma lõpetasin raamatu lugemise ning panin raamatu sahtlisse tagasi. Mõtlesin, et kas kirjutan märkmikusse ka midagi, aga otsustasin, et kirjutan hiljem. Ma vaatasin Hundu pilti ja paitasin teda.

„Ma armastan sind, Hundu!“

Nädal oli juba möödas ja nädal veel jäänud. Aga eks see tulev nädal eelmisest ei erinenudki. Lõpuks oli käes laupäev-1.juuni. Me pidime lahkuma 3. Juuni. Ma läksin Liise juurde. Liiset ei olnud kusagil näha. Teisi hunte samuti mitte. Ma kõndisin edasi kuni jõeni. Ma ei tednudki, et seal jõgi on. Järsku kuulsin ma lasku. Vaatasin igale poole. Kui ma pea jõe poole tagasi keerasin, nägin ma jões verd. Ma olin sõnatu ja ma ei teadnud, mida teha. Siiski ütles mu mõistus, et tuleb tegutseda. Hakkasin mööda jõge edasi minema. Vastu jõe voolu. Järsku kuulsin rääkimist. Seisatasin ning kuulasin. Ja siis nägin ma midagi kohutavat.

Autori kommentaar »