Sõber hunt (Sissejuhatus) (6)

Minu nimi on Renata Mets. Veedan enda koera Hunduga palju aega metsas. Hundu on hundikoer. Mulle meeldivad väga hundid, lausa nii palju, et nad on mu lemmikloomad. Olen neid päriselus ainult loomaaias näinud, aga päris looduses pole. Sellepärast ma metsas palju aega veedangi, et võib-olla ma silman mõnda hunti.
Nagu tavaliselt, läksin ma koeraga pärast kooli jalutama. Sel päeval oli metsas väga porine. Kümne minutiga jõudsime väikese ojani, mis läbi metsa voolas. Hundu kustutas janu ja ma vaatasin samal ajal ringi. Mändide vahelt oli näha liikumist. Vaatasin täpsemalt. Liikus seal küll keegi, aga kes, seda ma ei näinudki.
Hundu oli joomise lõpetanud ja me jooksime temaga mändide juurde. Ma vaatasin kõik puud üle ja ühe puu küljes olid loomakarvad. Võtsin need enda kätte ja ütlesin: Hundule: „Need on kindlasti hundikarvad. Ma tean seda!“ Hundu vaatas mind arusaava pilguga. Ma nägin mudas jälgi-hundijälgi. Hakkasime mööda jälgi kõndima. Jäljed läksid edasi suurele kivile-rändrahnule-ja sealt alla lagendikuni. Lagendiku juures oli näha verd, palju verd. Ma ei pidanud palju kõndima, et jõuda vere omani.kuni, ühe suure ja laia kuuse all. Okste all lamas hunt.
Ma olin kohe hundi juures ja käskisin Hundul istuda. Ta kuulas hästi sõna ning istus. Ma nägin hundi paremal küljel väga suurt haava. Jooksin kaskede juurde ja murdsin pisut kasetohtu. Kiirustasin oja poole, mis tagapool vaikselt vulises ja võtsin sealt vett. Kasetoht oli hea ja ei lasknud vett läbi. Ma puhastasin hundi haava ja võtsin endalt jaki seljast, mille ma haava ümber mässisin. Otsisin, ega tal rohkem haavu pole. Õnneks polnud. Hundu läks hundile lähemale ning nuusutas teda. Hunt tegi silmad lahti. Need olid helesinised ja kõige ilusamad, mida ma näinud olin. Hunt tõusis püsti ja ta hall ja verine kasukas muutus hetkega lumivalgeks. Ta haava polnud enam ja mu jakk oli taas mu seljas. Ilma ühegi veretilgata! Hunt vaatas mind tänulikult. Ka mina vaatasin teda rõõmsalt. Lumivalge hundi juurde tulid teised hundid. Nad olid väga sõbralikud ja tänavate nägudega.
Hundipealik tuli mu juurde ja puudutas mind õrnalt enda ninaga, nagu küsides: „Kas sa oleksid meie sõber?“ Ma hüüdsin: „Jah, muidugi. Mu nimi on Renata.“ Hunt lausus: „Ma olen sulle väga tänulik.“ „Issanda püha hunt! Sa räägid!“ „Jah, räägin küll, Oih, unustasin öelda. Mu nimi on Loviisa. Olen kõikide huntide valisteja. Ausalt öeldes sa päästsid mu elu ja muidugi ka mu rahva. Ühed kütid lasid mind noolega, aga nad ei teadnud, et ma ellu jäin. Noolest sain ka lahti. Ma olen sulle väga tänulik.“ „Mina sulle ka,“ sõnasin.
Sellest ajast peale käin Hunduga metsas Loviisal külas. Lausa iga päev. Hundu ja Loviisa saavad väga hästi läbi. Kõik teised hundid on ka väga toredad ja me veedame koos lõbusalt aega. Me räägime kogu aeg juttu ja selle kõige pärast armastan ma veel rohkem hunte. Ja absoluutselt igal ööl enne uinumist ulub Loviisa mulle unelaulu koos oma hundirahvaga.

Ma mõtlesin, et see on "väike" tutvustus minu uuest järjekast, mis siis et koolikirjand. Vaheajal on aega kirjutada. Loodan, et olete päri:)

Autori kommentaar »