Sõber hunt 2.osa (2)

Nädalavahetus läks väga kiiresti. Minu jaoks isegi liiga kiiresti. Me olime laupäeval ja pühapäeval hommikust õhtuni koos. Ja juba oligi käes esmaspäev. Vastik, vastik esmaspäev. Ma ärkasin üles ja vaatasin kella. Kell näitas 7.00.
„Oh, Renata! Kas ma tõesti magasin nii kaua?“ küsisin iseendalt.

Hundu ärkas samuti üles ja me läksime kööki. Ma tegin endale ühe võileiva ja panin teevee keema. Panin Hundu söögikaussi koerakrõbinaid. Lisasin ta toidule natuke sinki, sest nii meeldib Hundule rohkem. Ka tema joogikausi täitsin veega. Hundu asus isukalt sööma. Ma istusin laua taha ja sõin enda võileva ära. Siis tegin ma tee valmis. Otsustasin teha musta teed. Ja siis tegin endale veel ühe võileiva.

Kui me olime ära söönud, läksime esikusse ja ma panin õueriided selga. Läksime õue. Mõnus maikuu tuul puhus mulle näkku. Hakkasime Hunduga metsa poole astuma. Loviisa istus juba metsa servas. Ta varjus põõsaste ja puude taha, et teised mööda minevad inimesed teda ei näeks. Sammusin rahulikult Loviisa juurde ja küsisin:
„Kas kõik on korras? Sa ei tule ju kunagi siia. See on sulle ju liiga ohtlik.“
Loviisa: „Ma tean. Aga ma ei suuda ilma sinuta kaks nädalat olla. Kui koos oleme läheb aeg nii kiiresti. Kui sa ära lähed, siis tundub nagu sa oleksid kaks aastat ära. Ma tean seda tunnet, aga...“
Mina: „Mis aga?“
Loviisa vaikis.
Loviisa: „Ma tean seda tunnet. Tunnet, et kui keegi on ära kaks nädalat ja see tundub kui kaks aastat. Aga see on minuga ka päriselt juhtunud.“
Mina: „Mis asi sinuga juhtunud on?“
Loviisa: „Ma kaotasin väga ammu ühe väga lähedase hundi. Ta läks ühel päeval jalutama ja ta ei tulnud enam kunagi tagasi. Mitte kunagi.“
Loviisa hakkas nutma.
Mina: „Ära nuta Loviisa! See on minu süü. Ma poleks pidanud küsima.“
Loviisa: „Sa pole süüdi. Ma ise hakkasin sellest rääkima.“
Mina: „Mis selle hundi nimi oli?“
Loviisa: „Eliisa.“

Me vaikisime. Hakkasime teiste huntide juurde minema. Rääkisime pisut juttu. Kuid me kõik olime väga kurvad. Mulle hakkas tunduma, et ma peaksin hakkama minema. Aga kas ma PEAN minema? Mõtlesin seda koguaeg. Aga kui ma ei lähe, PEAN ma suvetööle minema. Ja siis ei saa ma suvel ka nendega koos olla, niikaua kui tahaksin. Õpetaja oli täiega karm. Kui sa ekskursioonile ei tulnud, pidid suvetööle minema, ükskõik mis hinded sul on. Ebanormaalne ju?


Me jätsime huntidega hüvasti. Hakkasin tee peal nutma. Tagant metsast oli kuulda, kuidas hundid kurbusest uluvad. Hundu hakkas niuksuma. See oli mu elu kurveim sündmus.

Ma lasin Hundu tuppa ja haarasin oma kohvri. Kallistasin Hundut. Ja siis kallistasin veel kord. Ja veel. Kell oli 13.30. Läksin kodust. Kallist kodust. Ja kallist metsast. Kõigest kallist. Ma lähen alati jalgsi kooli ja seekordki kõndisin mööda pikka teed kooli poole. Kõndisin kooli umbes 25 minutit. Buss seisis juba kooli ees. Mu klassikaaslased olid juba bussi juures. Kõige ees oli Celia-meie klassi eputis-koos oma sõbrannadega. Bussijuht võttis meie kohvrid ja kotid ja pani need pagasiruumi. Celia ja teised tüdrukud istusid ees ja poisid istusid keskel. Ma läksin kõige taha. Kui ma teistest möödusin, ei pannud keegi mind tähele. Aga mulle meeldiski nii.

Õpetaja rääkis midagi bussi ees ja siis alustasime reisi. Nõmedat reisi. Celia eputas kogu reisi ajal oma asjadega nii tüdrukute kui ka poiste ees. Ma ei pannud teda tähele, ma vaatasin aknast välja. Vaatasin ilusat Eestimaa loodust. Mõtlesin Hundust. Mõtlesin Loviisast. Mõtlesin teistest huntidest. Ja siis mõtlesin Eliisast.

Mõtlemine kiirendas aega ja kolmetunnine reis oli läbi. Olime sõitnud mööda parkidest, küladest, linnadest ja bussijaamast. Ja lõpuks seisime ühe suure ja vana maja ees. Celia koguaeg vingus, et tema sinna oma jalga ei tõsta. Aga mulle see maja meeldis. Meile jaotati toad ära. Tüdrukud läksid ülemisele korrusele ja poisid alumisele. Celia ja tema kaks parimat sõbrannat läksid tuppa number 13. Ma sain toa number 20. Kõige viimane tuba sel korrusel.

Autori kommentaar »