Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Sõber hunt 3.osa (1)

Ma läksin enda tuppa ja pakkisin asjad lahti. Riided panin kappi, raamatu ja märkmiku panin öökapi sahtlisse ja muud asjad panin riiulitesse. Hundu pildi asetasin öökapi peale. Mu tuba oli ausalt öeldes päris väike. Toas oli kapp, voodi, väike laud, tool, öökapp ja peegel ukse juures. Toas oli ka tilluke vannituba. Vaatasin aknast välja. Mõned poisid olid õues ning lobisesid. Õpetaja oli tulnud teisele korrusele ja ta koputas igaühe ukse peale ja karjus, et me õue läheksime. Teised läksid juba ära, ma läksin viimasena.

Õpetaja tutvustas väljas selle maja omanikku. Pärast läksime sööma ja meile tutvustati kokatädisid. Kui meil söödud oli, läksime arsti juurde. Arst oli väga rõõmsameelne ja sõbralik naisterahvas. Õpetaja ütles, et kui me oleme vigastada saanud vms, siis teame kus arst on. Lõpuks läksime ühe putkani, mis metsa ääres seisis. Mets! Ma olin nii rõõmus. Kuid siis oli jälle kõik halvasti. Putkast tuli välja üks mees, püss õlal. Õpetaja rääkis, et see mees on selle metsa metsavaht ja et ta valvab, et hundid öösel maja ligi ei saaks. Metsavaht oli vait, ainult vahel pomises, et: „Metsas on liiga palju hunte, ma pean nad ära tapma!“ Ma olin rõõmus, et siin hundid elavad, aga ülivihane selle metsavahi pärast, kes neid ilusaid olendeid tapab. Teised läksid oma tubadesse, mina jäin metsa vaatama.

Otsustasin, et lähen salaja metsa. Hiilisin ülivaikselt metsavahi putkast mööda ning seejärel, lidusin metsa. Ma nägin maas jälgi. Ja need olid hundijäljed! Teadsin kohe, kuhu minna. Ma lihtsalt kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Olin jõudnud väga sügavale metsa. Paar helkivaid silmi jälgis mind põõsast. Silmapaare hakkas aina rohkem ilmuma. Urin, mida enne vaevu kuulda oli, oli muutund palju valjemaks. Hundid hüppasid põõsastest välja. Nad olid väga vihased. Kuid ma ei kartnud neid. Kõige suurem hunt-ilmselt pealik- tuli minu juurde ning nuusutas mind. „Su riietel on Loviisa lõhn!“ütles hundipealik. „On jah. Ta on mu väga hea sõber.“ Teised hundid tulid minu juurde ja küsisid imestunult: „Sa tead Loviisat?!“ Hundipealik hakkas rääkima: „Loviisa on meie vali.tseja, kõikide huntide vali.tseja. Kui ta on sinu sõber, siis... oleme meie ka sinu sõbrad!“ „Tõesti?! Ma oleksin nii rõõmus kui me sõpradeks saaksime! Minu nimi on Renata. Mis teie nimed on?“ „Mina olen Liise.“ Seejärel tutvustas Liise teisi hunte.

Siis hakkasid hundid pärima Loviisa kohta ja minu kohta. Ma rääkisin neile kõigest. Nad küsisid, miks ma sinna olin tulnud ja ma rääkisin ka selle loo ära. Äkitselt jooksis Liise minema. Ta hüppas kivile ning hakkas ulguma. Teised hundid ulgusid temaga kaasa. Kas tõesti oli juba kesköö käes?! See aeg läks nii kiiresti. Ma jätsin nendega hüvasti, kuid nad ilmselt ei kuulnud mind ja ma jooksin metsast välja. Õnneks oli metsavaht tukkuma jäänud ja ma sain majja minna. Läksin vaikselt oma tuppa ja pugesin voodisse. Hundid ulgusid ikka veel. Ma kuulasin neid ja jäin siis silmapilkselt magama.

Unes nägin ma Hundut ja Loviisat ning teisi hunte, keda olin just seal kohanud. Magasin hästi, kuid koduigatsus tuli peale. Niikaua kui ma Loviisaga koos olla ei saa, olen koos Liise ja teiste huntidega. Ma saan ikkagi huntidega selle aja jooksul koos olla. Ja lisaks sain ma endale uued sõbrad. Väga head sõbrad.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!