They're going to find us *1* (28)

„Holy crap!“ Mu kriiskamist oli kohe kindlasti kaugele teise linna otsa kuulda. „Näita!“ kiirustas Ly ning püüdis tunnistust minu liialt tugevast haardest vabastada.
„Ma sain mates kahe!“ hüüdsin jahmunult voltides süütu paberilehe tobedate hinnetega kokku ning ulatasin pahaselt Ly´le.
„Kuidas see võimalik on?“ päris ta uskumatusest ning vaatas seda väiekst numbrikest sellise pilguga nagu oskaks see rääkida.
Pomisesin midagi, haarasin kapist koolikoti ning viskasin üle õla. Lõin kapiukse vihase kõlinaga kinni ning marsisin koolimajast välja.
„Kuhu sa lähed?“ päris Ly mulle järele joostes. Tema üliblondideks värvitud juuksed lehvisid lämbe tuule käes, päike pani need läikima nagu oleks ta mingi supermodell. Tema neoonroosa seelik oli nii lühike, et alguses arvasin, et ta ei kandnudki midagi. Kuid helelilla ülinapp pluus sobis sellele olematule seelikule perfektselt.
Kevad jõudis kätte kiiremini, kui aimatagi oskasin. Sestap kandsin ikka oma tumedat pusa, varjamaks mu tumedaid juukseid, mis oli siin koolis erakordne nähtus. Igal ühel – ausalt,igal ühel – olid siin koolis värvitud juuksed. Mina olin ainuke, kellel puudus värvimaitse vist. Aga ma püüdsin asjast mitte välja teha ning käisin ikka omamoodi rõivastatuna koolis. Mind eriti see välimus ei kottinudki, pigem on suurema tähelepanu all minu olemasolu. Seda ma kaotada ei tahtnud. See oli alati minuga kaasas.
„Minema.“ Pomisesin vaevukuuldavalt. Ly peatus ning jäi mind kahtlustavalt piidlema.
„Mida? Ma ei jaksa kehalisse tulla, ausalt!“peatusin ning püüdsin sõbrannat veenda, kuid ta turtsatas ning hüples minu kõrvale.
„Mina ka mitte!“ kriiskas ta ning seadsime sammud bussipeatuse poole, mis asus koolimaja taga varjus. Ly buss tuli varem, sest ta elas üsna lähedal ja bussid, mis sinnakanti viisid käisid iga kümne minuti järel. Mina ootasin pool tundi, kuni ometi roostes valge buss peatus ning mina koju sain sõita.

Ja nagu ikka...kodus alles hakkab stress. Esimese asjana leidsin, et mu tuba oli segamini aetud nagu oleks seal seakari süüa otsimas käinud ja mis kõige hullem – mu päevaraamat oli kadunud. Ma ütlen teile – ma ei soovi isegi oma vihavaenlasele kaksikutest vendasid. Ja kõige nõmedam on nende puhul see, et nad näevad nii identsed välja, et tekib küsimus, kummale nüüd kolki anda. Ja teate, mis on kõige hullem? See kõige hullem jama, mis kaasneb kaksikvendade omamisega? Ei tea? Ma siis räägin teile – see on asjaolu, et te ei saa mitte kunagi privaatsust! Kõik saladused, mis te päevaraamatusse kirjutate, ei jää ainult sinna, vaid levivad küla peale laiali. Ja pealegi, mitte kordagi ei saa normaalselt riideid vahetada, sest alati leidub neid, kes armastavad teisi sellise teo ajal ehmatada.
„Kääbikud, tulge otsekohe siiia!!!“ karjusin elutuppa sööstes ja jope maha visates. Kui ma nad nüüd kätte saan väänan nende kaelad kahekorra ja seon sõlme.
Mu väikevennad käisid alles lasteaias ja ema tõi nad lõunaks alati koju, jättes nad tunnikesteks omapead. Ema kiirustas alati tagasi tööle, sest ta ei tohtinud kunagi hilineda. Niisiis on nendel pärdikutel vaba voli siin majas märatseda ja mina olen see, kes neile tavaliselt näitab, mis juhtub, kui ühe teismelise toas loata laamendada. JA nemad juba teavad, mis siis juhtuma hakkab, ja kui aus olla, siis nad naudivad seda.

„Tauri! Tristan! Kui ma teid kätte saan te enam homset päeva ei näe!“ hüüdsin vihaselt vedelevaid raamatuid põrandal eemale lükates. Tauri itsitas köögis. Sööstsin tema poole, lükkasin ta pikali ning sidusin oma patsikummiga tal käed selja taga kinni. Vend ainult naeris. Siis nägin Tristanit mööda jooksmas – ma arvan igastahes, et see oli Tritan, sest ma ajan neid alati segamini -, haarasin viimasel hetkel tema pahkluust ning seejärel lendas ta pikali maha. Siis võtsin väikevenna kummagi jalast kinni ning lohistasin nad vetsu. JA siis naersin mina, mitte nemad...
Ma kastsin kummagi vaheldumisi peadpidi vetsupotti, kuni nad nutma hakkasid ning läksin siis minema. Nemad jäid veel õige mitmeks minutiks seal käte ümber olevaid kumme hammustama ja lahti harutama.

Tegin võileibu, praadisin mune ning jäin ema ja isa ootama, kes üsna pea pidid töölt koju tulema. Ema tuli alati hiljem, sest ta oli restoranis kokk ja pidi seal ka koristama, enne, kui lahkub.
Paps oli kaupluse turvamees ja tuli alati väga täpselt koju. Pakkusin talle kohe minu praetud mune ning asusin ise oma tuba koristama. Oma vendi ei viitsinud ma hetkel orjadena kasutada, sest isale ei meeldi, kuidas ma nendega käitun. Kui ta vaid teaks, kuidas nemad minuga käituvad...
Koristasin kaks ja pool tundi ning alles siis nägi tuba enam-vähem selline välja nagu hommikul. Võib-olla isegi korralikum.
Ema käis enne kojutulekut veel poes ning tõi hunn.ikuteviisi röstsaia ja vorsti, et me siin ära ei nälgiks, sest tal endal pole kunagi aega midagi valmistada. Niisiis olen hetkel mina see, kes vastutab, et mu tüütud vennaolevused kõhu täis saaksid.

Nagu alati – traditsiooniliselt – viskas paps end diivanile pikali ja hakkas lehte lugema. Tagataustaks mängis alati telekas. Ema käsutas mu vendasid elutuba koristama ning mina sain neid vaadata ja itsitada.

Ma õppisin harva. Kui aus olla, siis ma ei teadnud, kuidas see TÕELINE õppimine käib. MA ei suudaks tundide kaupa mingi räme igava õpiku taga istuda ja seda lugeda, et see pähe jääks. Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik üldse oli. Igastahes mina seda ei teinud ning selle asemel, et tuupida ja end nohikuks teha, joonistasin, kirjutasin jälle üles leitud päevaraamatusse asju, mida ma ei kartnud avalikustada või siis lehitsesin mõnda põnevat raamatut. Kusjuures raamatuid mulle meeldis lugeda, kuid vaid põnevikke, ulmekaid ja detektiividest. See armastuse ja kudrutamise ja seebika-värk mulle ei istunud. Püüdsin selliseid raamatuid vältida.
Tüüpiline õhtu lõppes sellega, et mina raamatut lugedes magama olin jäänud ja unustasin end järgmiseks päevaks korda sättida. Ja hommikul algas taaskord – nagu alati – see võidujooks ajaga, et bussi peale jõuda ja Ly´ga kooli ees kohtuda.
Ma kargasin alati sellise hooga üles nagu oleks midagi hirmsat juhtunud. Ja oligi. Jooksin nii kuis suutsin vannituppa ning pesin hambaid, kammisin hirmsas pusas olevaid jukseid ja vahetasin riideid(uks oli sel ajal alati mul automaatselt lukku pandud, kuigi ema viis mu vennad juba lasteaeda enne tööle minekut). Ja kui mingid suvalised õpikud-vihikud kotti toppisin, haarasin ka jope ning lendasin uksest välja. Nagu alati olid vanemad juba tööl ja vennakesed seal, kuhu ma nad igaveseks jätaksin.

Õnneks jõudsin bussile ja Ly ootas mind juba. Nagu igal reedel olid ka täna tema blondid juuksed hobusesabas ja seljas miniseelik helerohelise pluusiga. Me käisime kusjuures ka samas klassis, istusime alati koos ka sööklas. Me olime parimad sõbrannad ja kui aus olla siis oli ta ka minu ainuke. Ly´l jooksis sabas alati kari poisse.

Ei möödu päeva ka, kui ma ei teeks poppi. No ausalt, ma ei peaks selles hullaris kaua vastu! Ma sureksin enne, kui jõuaksin kaheksandasse tundi. Selleks ajaks olen ma tavaliselt koju jõudnud ja toppin oma vendasid vetsupotti...

Päev oli kohutav. Ma olin unustanud, et täna oli viimane koolipäev enne kevadvaheaega ning toimus vaid aktus ja klassijuhatajatund, kus õpetaja mind sõimas, et ma nii palju puudun ja selline...omamoodi olen. Kuid ma olen paljuski hea...näiteks....eem...Ma oskan kitarri mängida(võib-olla), laulda, heegeldada, kõndida, rääkida...ja nagu vist on kõik. Einoh,ma oskan kõike, mida inimene peaks oskama, kuid matet ma ei salli ja neid keeli ka mitte ja keemiat ja neid teisi loodusasineid ka suhteliselt pelgan...

Kõndisime kahekesi bussipeatusesse ning rääkisime keemiaõpetajat taga, keda kumbki meist ei sallinud ja kelle tunnis oleme vaid ligi kolm korda käinud...või kaks...kusjuures, ma ei ole lugenud.

Kui ma koju jõudsin andsin vendadele taaskord kolki, kuna nad oskavad minu tuppa end sisse muukida ning võtsin nende käest ära kõik traadijupid ja varuvõtmed ning peitsin kusagile, kus ma nad ka ise enam ei leiaks. Siis tegin neile võileibu üsna suure vastikusega, kuid see oli minu ülesanne ja ma täisin seda vastu tahtmist. Ja kui vanematele söök tehtud, sain ometi minna oma tuppa puhkama. Heitsin end kohemaid pikali ning uinusin.
MA ärkasin seepeale, et mulle helistati. Mu telefon oli värinareziimi peal ning seetõttu tundsin vaid vibreerimist. Haarasin selle ning võtsin vastu, vaatamata isegi kes see helistas. Kindlasti Ly, kes pahandas seda, et kooli ei tulnud, sest kindlasti oli juba hommik käes.
„Jah?“ võtsin telefoni vastu ning heitsin pilgu kellale, mis näitas pool kahte öösel.
„Preili Claire?“ küsis tume mehehääl mis mu võpatama pani, sest lootsin kuulda heledat tüdrukuhäält.
„J-Jah! See olen mina.“ kogelesin. Hetkeks oli vaikus.
„Ma olen hr. Hide, EVSSL ehk siis Koerakuudi president. Ja mul on sinuga üks tähtis jutt...“
Ma ei osanud midagi lausuda. „EVS-misasi? Koerakuut? Ah?“
Mees ohkas, järelikult on teda sellised küsimused varemgi tabanud: „EVSSL ehk Eesti Vabariigi Salajane Spioonide Liit.“

Jätkub;)
Evekas-TCW

Oli vajadus midagi kirjutada ja siis......sündis see

Autori kommentaar »