They're going to find us *9* (7)

„Olgu pealegi, lähme siis sporti tegema!“ ütlesin iseendale, kui mõtisklesin, et pean ligi kümme korrust alla kõndima esimese korruseni.

Ma olin vist viimane, kes alla tuli, sest kui sinna jõudsin oli sireen ammu lõppenud undamst ja suurem osa rahvast oli laiali läinud. Oleksin tahtnud kangesti näha neid teisi spioone ja näha palju neid kokku on. Aga vähesed olid veel esimesel korrudel, kui trepist alla lonkisin. Peamiselt olid nad nooremad või vanemad kui mina ja üpris tavaliselt riietatud. Peamiselt teksastes ja valgetes särkides.

Miia tervitas mind ning nöökis, et ma nii hiljaks jäin. Ma ei osanud midagi kosta ning keerasin otsa ringi lifti poole, kuid selle ees oli meeletu järjekord. Ohkasin ning asusin jälle mööda treppi tagasi kõndima.

Toas olles viskasin tagasi pikali ning uinusin. See hommik tulin ise üles ning Miia ei pidanudki mind äratama. Tegin end veidi korda ega vaadanud isegi, millises seisus mu tuba oli. Pesin hambaid, vahetasin riideid ja siis saatis Miia mu Hr. Seek´i juurde, keda ma eriti isegi näha ei soovinud.
Kuid täna tegime midagi põnevamat – ma sain esimest korda relva käes hoida ning õppisin laskma. Esimesed korrad läksid kohutavat ning isegi õpetaja ei julgenud mulle selga pöörata senikaua kui mul relv käes oli. Kuid vajasin mõned tunnid harjutamiseks ning siis oskasin isegi märklauda peaaegu et tabada. Pärast seda sain veel tuttavaks püstolkuulipildujaga, mida agendid tavaliselt kaasas kannavad ja lasin seda. Hiljem valutasid mu käed, sest tagasilöögid olid üsna tugevad.
Mind tabas suur üllatus, kui üsna päeva lõpus märklaua keskpunkti napilt pihta sain. Kargasin rõõmust püsti ja hõiskasin midagi "Jeee" taolist, sest need rasked ja valulikud tunnid tasusid end ära.
„Tubli!“ kiitis Hr. Seek ja tõstis samal ajal käe, „Viska viis!“ Lõime käed plaksuga kokku. Ta käsi oli nii tugev et mu sõrmed pärast lööki tulitasid. Ei oleks arvanud, et nii nõrguke olen. Kuid kui mõni kutt teaks, mida kõike nüüdsest oskan, jookseks ta minu eest kiljudes minema. Kurb, kui nii võtta. Ma arvan, et nad on mind ennemgi kartnud. Rohkem minu pilku, mitte minu käitumist, mis polnud minusugusele eriti kohane. Noh...ma pean silmas popi tegemist, kuid ma ei välista, et meie kooli poisid poppi ei teeks, lihtsalt, paitüdrukud ja tuupurid väldivad koolist lahkumist. Mina püüan kooli vältida.

„Võid minna, tänaseks piisab. Homme hakkame parkuuri õppima, sobib?“ Hr. Seek vaatas mind lõbusalt justkui oleksin ma selline tulemus nagu tema oli oodanud. Noogutasin, ise teadmata mis mind ees ootab, võtsin relvast terved padrunid välja ning ulatasin õpetajale. Relva panin spetsiaalsesse tuhakarva kotti ning seadsin sammud väljapääsu poole.

Kui ma tuppa astusin tabas mind kaks üllatust. Esiteks, minu tuba nägi välja k o h u t a v – kapp oli koomale nihutatud, kõik kõlarid ja muu staff oli toa nurgas hunn.ikus ja juhtmed olid hammustusjälgi täis, voodi oli tõeline seapesa, laud oli ümber kukkunud, kuid söögid olid kadunud. Ma olin öösel siis ikka tõeline metslane. Ei oleks arvanud, et millekski selliseks võimeline võin olla. Kummaline, et ma seda hommikul tähele ei pannud. Nüüd ma tean, miks Miia mind täna nii ebatavalise pilguga vaatas.
Teine asi, mis mind paffiks lõi oli asjaolu, et mulle tuldi külla.
„No tere hommikust,“ ütles pikk kutt keda teadsin Mutrina ning kes mu voodi peal lebas ja sõrmede vahel pastakat keerutas.
„Hommik,“ ütlesin vaikselt ust ikka veel lahti hoides, kaheldes, kas tulla sisse või minema joosta. Seda tüüpi ma kartsin. Ausalt.

Tundus et ta polnud vanem, kui 18. Kandis valget õhulist särki ning narmendavaid siniseid teksaseid, mis sobiksid pigem kauboile.
„Mida sa tahad?“ küsisin kaheldes, kas oleksin pidanud teietama, sest ta oli ju minu niinimetatud „õpetaja, kes pidi mind koolitama hakkama.

„Teeme ühe asja selgeks,“ alustas ta sellisel toonil, justkui jätkaks vestlust, „kuna sa ei taha minema minna, paneme reeglid paika. Siiski soovitaksin ma sulle s i i r a l t minema minna nii kaua kui sa veel saad.“
„Ahah, pea hoogu, ma ei lähe kusagile, mulle meeldib siin!“
„Tõesti?“ küsis ta muiates ning osutas pastakaga mõlki löödud kõlarile.
„Vahejuhtum,“ ütlesin kiiresti. Tüüp kortsutas kulmu ning võttis taskust välja kollased märkmelipikud.
„Esimene reegel,“ alustas ta ning kirjutas midagi paberile, „sa kuulad minu sõna, sest vastasel juhul...“
„Ahah,“ turtsatasin, lükkasin ukse pärani ning nõjutasin end riiulile, jättes mulje, justkui ootaksin, kuni külaline ometi lahkub.
„Teine reegel,“ jätkas tüüp, „järgid kindlasti reegel ühte.“
Muigasin. Mutritüüp kiikas minu poole ning turtsus endamisi. „Kolmas reegel,“ ta kirjutas usinalt, „kuna oled nüüd paratamatult ja vastu minu tahtmist meie liidukeses, peame hakkama läbi saama ning seetõttu on meil nüüd praktikatunnid koos.“
Ta kirjutas veel mõnda aega, tõusis siis püsti ning kleepis lipiku reeglitega ukele.
„Ja ära söö seda toitu, mida nad sulle toovad, räägin seda omast kogemusest,“ ütles noor agent muuseas. Ma ei teagi, kas teda saab nooreks nimetada. Ta on siis üle seitsme aasta agent olnud ja pealegi oli ta minust peajagu pikem.
Ta marsis uksest välja.
„Head ööd,“ ütles ta veel ning sulges enda järelt ukse.

Vaatasin kella. See näitas mõnda minutit enne kuute hommikul. Haigutasin ning otsustasin veidi korralikumaks muutuda, koristades tuba. Enne kaheksat sain ometi valmis ning tuba nägi endine välja, kui need mõlkis kõlarid ja pudenev sein ja jalgadeta tool välja arvata...

Miia tuli suure toidukäruga kohale tuues lauale värskeid õunu ja mu lemmikvilja – kookospähklit.
Samuti kiitis Miia minu koristustööd. Võtsin kolm saiakest ning sõin neid dušši all olles. Vahetasin riideid, tegin veel mida vajalikuks pidasin ning siis juhatas Miia mu teise kohta, kus praktika toimuma pidi.
„Kuhu me läheme?“ küsisin vaikselt ja uniselt.
„Trennisaali,“ ütles Miia rõõmsalt ning astusime lifti, „õpid oma uutelt sõpradelt kuidas parkuuri joosta.“
Neelatasin.

Järgneb...Sellepärast polegi vaja ütelda "jätka" ;D
TCW-Evekas

Avaldake palun arvamust nagu ka eelmiste osade puhul;)) Aitääh! Kriitikat, kriitikat, kindlasti kriitikat! Kuid ärge mainige kirjavigu, need on paratamatud ja ei vaja mainimist;)))

Autori kommentaar »