They're going to find us *20* (9)

Ma klammerdusin istme külge, samal ajal püüdsin relva kuidagi moodi taskust välja saada. Aga see ei õnnestunud. Mu haare lõdvenes ning kukkusin vette. Olin kindel, et minu karjatust kuulis ka Chase.
Kokkupõrge oli kohutavalt valus ja mul läks mõni sekund aega, enne, kui aru sain, mis toimus.

Vesi oli rohekas-hall ja segunenud igasuguste väikeste vetikatega. Pealegi maitses see rõvedalt mädanenud umbrohu sarnaselt. Läkastasin seda kergelt soolast vedelikku enda seest välja ning püüdsin kõigest väest veepinnal püsida. Mu juuksed valgusid silmade ette ning ma pidin need eemale nühkima, et näha kopterit, mis nüüd taevas väikese täpina eemale lendas. Pekkis.

Lainetus polnud just kõige tugevam, kuid sellest piisas, et orienteerumist segada. Ma ei näinud maad. Ei Soomet ega Eestit. Ja ma ei näinud ka Kenrot. Sattusin paanikasse. Vaatasin hingeldades ringi ning märkasin siis väikest peanuppu minust ligi viiekümne meetri kaugusel. Ujusin selle poole.
„Kenro!“ püüdsin hüüda, kuid iga kord, kui ma üritasid, neelasin uue suure sõõmu sogast vett alla. Kui ma viimaks temani jõudsin nägin, kui tardunud ilmega ta oli.
„Hei, Kenro, vaata mulle otsa,“ võtsin ta õlalt rohelise vetika ära. Ta värises.
„Ta...ta...ma ei oleks arvanud, et ta nii teeb!“ pomises Kenro. Ma kuulsin lausa tema hammaste plaginat.
„Rahune maha, ekole? Mitte kumbki meist ei oleks seda ette arvanud.“
„Minu...minu süü. See on minu süü!“

Sel hetkel tabas meid suurem laine ning tõmbas meid sekundiks vee alla. Ahmisime õhku.
„Ma ei näe midagi peale vee.“ Pomises Kenro ringi vaadates. Isegi mitte ühtegi saart polnud silmapiiril. „Mida me nüüd teeme?“
Mul polnud midagi arukat öelda. „Ootame.“

Olime keset teadmatust ligi neli tundi, kui keegi minu peas karjuma hakkas.
„Issand issand, mis juhtus? Kas olete terved? Kus te olete?“ Chase ehmatas mind.
„Esiteks: sul oli õigus, Pistik o n ohtlik. Meid lükati vette. Teiseks: me oleme terved aga mitte kauaks. Kolmandaks: Me oleme keset mitte midagi.“ Selgitasin talle mõtetes.

Chase vaikis sekundi. „Ma olen Tallinnas ikka veel. Ma püüan saada kusagilt sadamast laeva või muud seesugust.“
„Olgu.“ütlesin, „aga siin on külm ja me oleme läbimärjad. MA kardan, et kaua me vastu ei pea.“

Olime Kenroga teineteise külge klammerdunud, et võimalikult vähe energiat kulutada. Õnneks ei pidanud me haisid kartma – neid siin polnudki.
Kui pimedaks läks muutus kõik veel hirmsamaks. Kenrot rahustada oli peaaegu võimatu. Ta värises meeletult ja pomises pidevalt silmad pärani, et on kõiges selles süüdi. Magada me kumbki ei saanud, võisime vaid silmi korraks sulgeda. Me ei tohtinud surnuks külmuda, sest see öine vesi oli ikka julmalt jääkülm.

Meri oli üllatavalt vaikne. Kuulda oli vaid eemal jõnksatavaid laineid ja vett, mis vastu meid põrkas. Siis aga kuulsime mõlemad plõksatust, mis tekib siis, kui aer vastu paadikeret põrkub. Meie lähedusse oli sattunud väike kalapaat, milles istuv kuju taskulambi põlema pani, et meid paremini vaadata.
„Kes teie olete?!“ küsis madal vana mehehääl üpris kummalise Soome aktsendiga. Ere valgus pimestas meid ja ma ei suutnud midagi normaalset öelda.
„Pühadus...lapsed, mida te siin teete?!“
„K-kukkusime...“ pomises Kenro lõdisedes. Mõnesmõttes oli tal isegi õigus.
„Kuskohast? Laevalt või? Pühadus, tulge peale!“ Ta aerutas meile lähemale ning asetas aeru kindlasse kohta, et see vette ei kukuks. Kenro oli esimene, kes veest välja sai. Siis aitas Mees minu paadile. Meie riided olid läbinisti läbi imbunud ja rasked. Meil hakkas otsekohe hirmsatmoodi külm. Vanem habemega mees ulatas meile ühe hiiglasliku tumeda saunarätiku, mille me endale ümber panime, uuris siis meid veidi segaselt.

„Te kukkusite siis reisilaevalt välja?“
Noogutasin. Valetamine mulle ei meeldinud aga nüüd seda lihtsalt pidi tegema. Meie enda huvides.
„Vaesekesed...kust te tulete?“ Mees võtt.is meie vastas ning tõmbas mootori tööle. Paat hakkas mõnusa kiirusega liikuma. „Sattusin siia kala püüdma aga et neid loomi mitte eemale peletada aerutasin siiamaani. Kui te oleksite mootorit kuulnud oleksite appi saanud hüüda.“

„Ee-eesti.st-tuleme.“ Pomises Kenro. Tema huuled olid sügavsiniseks värvunud. Ripsmetel särasid üksikud helkivad külmunud piisad.
„Pühadus, teil ikka vedas, et ma teid leidsin. Oleksite siin surnuks külmunud!“
Noogutasin vaevumärgatavalt. Mu silmalaud olid nii rasked ja ma tahtsin kohe kohe magada. Mind isegi ei huvitanud see mootorimürin minu kõrval. Kenro toetas peaga minu õlale ning hingas raskelt. Ta paistis nagu väike abitu laps, üldsegi ei olnud see ropendava Kenro moodi. Habemega mees, kes meie elud päästis, pöördus ümber, seljaga meie poole.
Udu oli nii tihe, et ei olnud aru saada, kas silmapiiril juba maa paistis või mitte. Kenro silmad sulgusid ning ma olin mingil hetkel kindel, et ta uinus. Aga siis äkitselt ütles ta midagi, mida ma ei saa siiamaani unustada:

„Claire, ma taha koju.“

„Ma tean,“ ütlesin, „Ma tahan ka.“


Habemega mees tegi meile ka.kaod ning küsis meilt, kas ei peaks polit.seid kutsuma. Aga me püüdsime end kuidagi sellest olukorrast välja vingerdada ning ütlesime, et saame iseseisvalt asja ära aetud. Olime Tallinnas, pidime Chase üles leidma. Kuid esmalt pidin saama temaga ühendust, mis aga ei õnnestunud.
Juba varahommikul, kui meie riided enam vähem kuivanud olid asusime teele. Tänasime seda vana kalameest ning hakkasime vaikset kohakest otsima, kus saaksin keskenduda ja Chasega mõtete teel vestelda. Leidsime pargi, kus oli vähe inimesi ja lapsi. Istusin pingile ning püüdsin silmad kinni keskenduda. Kusjuures, ma ise ka ei teadnud, kuidas temaga ühendust saada. Tavaliselt tuli see iseenesest, niiet polnud mul eriti vajadust selle üle mõtelda, kuidas seda eriolukorras esile kutsuda.

„Chase?“ küsisin, kui äkitselt minu peas sahin katkes.
„Claire? Kus te olete pagana pihta? MA sain jahi, täiesti uue pealekauba...“
Katkestasin tema mõttekäiku. „ME oleme Tallinnas mingisuguses merekaldal olevas pargis. Kus sa oled?“
Kenro uuris mind kummalisel ilmel, pidin väga pingutama, et Chase selgelt kuulda oleks.
„Ma olen kusagil...ranna läheduses...ma ei tea eriti seda Tallinnakanti, ma olen siin esimest korda elus. Äkki...äkki on see Pirita? Siin on mingi silt...suures kirjas on PIRITA. Ma a r v a n, et see on Pirita...“

Mõtisklesin. „Jah? Äkki oleme me siin läheduses. Kas seal on liivane rand?“
„Kenro, vaata ringi, kas siin läheduses on liivane rand!“ Käskisin Kenrot. Kenro jooksis pargi teise otsa kus allee lõpes. Ta viipas käega. Järelikult oli seal rand.
„Jah, siin on palju liiva...“ sõnas Chase.
„Me oleme võib-olla siin läheduses!“ rõõmustasin.

Katkestasin vestluse ning tormasin Kenro juurde. Ehmusin poolsurnuks, kui pargi kohalt kolm helikopterit möödus. Tardusime mõlemad paigale.
„Chase? Chase! EVSSL tüübid on siin! Peida end ära!“ mu peas kumises, kui seda edasi püüdsin anda.
„P**k!“ torises Chase ning siis ühendus katkes hetkeks. „Kaduge sealt kohe! Nad leiavad muidu teid!“
„Pekkis!“ karjatas Kenro ning virutas jalaga väikese ränikivi kümme meetrit eemale. Liiv tõusis hetkeks õhku ning tuul puhus selle mulle näkku, silma.
„V***u!“ Kenro ei suutnud end ohjeldada. Ta pani ranna poole jooksu. Üks kopter oli maanunud lähedusse ning liiva lendas nagu oleks torm.
„Nad saavad ta kätte!“ surus Kenro läbi hammaste. Ma tabasin tema õlast ning tõmbasin ta ette juhtuva männi taha.
„Peitke end ära, nad märkavad muidu teid!“ käskis Chase.
„Kus sa oled? Kas nad leidsid su?!“ küsisin ise teadmata, kas ta aru sai.

„Kahjuks,“ ta vaikis, „ma ei tea, mis nüüd saab.“
„Pea vastu, mõtleme midagi välja.“ ütlesin.

Nägin silmanurgast, kuidas Kenro viha alla püüdis suruda ning huulde hammustas; arvasin, et hammustab sellest läbi.
„Me...me mõtleme midagi normaalset välja. ME tuleme sulle järgi, leiame su üles.“ Ma tahtsin nii väga oma sõnadesse uskuda, aga see kõik tundus nii võimatu. Nagu ei lubataks meil, enam koos olla.
Tekkis vaikus.

„Küsi, kas ta teab, kuhu nad ta viivad.“ Pakkus Kenro.
„Kuhu nad su viivad?“ küsisin lootes, et mitte Ameerikasse. Chase ei vastanud kohe.
„Ma ei tea. Aga kui teada saan annan teada. Nad panid mu käed rauda. Seek ei suuda uskuda, et elus olen. Ta vatrab minu ees hetkel, kahtlen, kas teda kuulata viitsin.“
Tema väike huumor muutis mu tuju sekundiks paremaks.

„Te ei saa hetkel midagi teha. Peate end varjama. Nad arvavad, et olete uppunud. Peaasi, et nad teid ei avasta.“ Tähedas Chase. Järgmisel hetkel kopterid meie läheduses tõusid ning saatsid õhku uue liivapilve, mis jõudis isegi meieni, kes me peitsime end männi taga.
Jälgisime Kenroga, kuidas kolm hiiglaslikku musta-punasetriibulist kopterit minema sööstsid.

„Claire,“ kuulsin Chase enda peas.
„Jah?“
„Ütle Kenrole, et kõik korda saab. Püüa teda alati rahustada, ta võib tunduda täiskasvanud, tema sees on aga lõksus tavaline väike poiss, keda on sunnitud enneaegselt täisealisek.s saama. Kogu see värk võib mingil hetkel temast välja plahvatada. Kõik need aastad olen tema jaoks nagu vend olnud. Kui midagi juhtuma peaks püüa talle seda kõike pehmelt ära seletada. Ta ei pruugi seda kõike seedida.“

Surusin hambad kriginaga kokku. „Sul on õigus. Ma annan endast parima. Me leiame su üles, siis saab kõik korda.“

„Claire?“ alustas Chase.
„Jah?“
„Kui nad taipavad, et elusad olete...nad kavatsevad meid üles leida*, ükskõik, millal. Me jääme tagaotsitavateks, kui mind päästa suudate.“

„Vahet ei ole.“ Sõnasin.
„Kas sinu meeles ei oleks parem, kui Koerakuudikad jäävadki arvama, et olete surnud ja jätavad teid rahule? Saaksite põgeneda. See oleks parim lahendus.“
„Unista edasi, me otsime su üles. Vahet ei ole, nad otsigu meid siis kasvõi tervelt sada aastat, peaasi, et me oleksime kõik kolm elusad ja tervelt koos, nagu üks kamp. Nagu üks Liit. Poltide liit. Soolikate liit. Täiesti savi.“

Chase pehme naeratus andis mulle lootust, et kõik saab korda.

*NAd kavatsevad meid üles leida* - Pealkiri;)

Cappy - Evekas

See osa ei tulnud just kõige parem... pidevalt on neil seal mingi sebimine, eksole;D Üldse ei saa nad rahus olla;D;D Aga jahm..."Jätka" paluks siis edaspidi ka mitte öelda;) Tahaks arvamusi;)) AITÜMA!
Ja trükivead siin osas seetõttu, kuna trükkisin kinnastega XP *olen imelik, nagu teate*

Autori kommentaar »