They're going to find us *15* (8)

„Kas ta hammustas sind?“ oli Kenri hämmeldunud, kui näi Chase kätt.
„Jah, viis korda!“ vastas Chase ning katsus punetavaid hammustusjälgi. Kenro aga pääses kolme sinikaga. Neil vedas, sest teadsin, et olen enamaks võimeline.


„Mina võitsin!“ hüüdis Kenro ning viskas oma viimase ärtuässa voodi peal olevale kaardikuhjale.
„Sa tegid sohki!“ torisesin mängukaarte segades ja uuesti laiali jaotades.
„Haa, mina ja sohki? Chase´ga võib sohki teha, sinuga ei saa!“
„Mida sa ütlesid?“ uuris Chase ilmselt ülestunnistust kuulda tahtes.“sa siis teedki sohki kui minuga mängid?“
„Mida sa siis lootsid?“ itsitas Kenro ning ajas end püsti.
„Tead,“ alustas Chase pahaselt, „mulle see ei meeldi!“
„Keda huvitab!“ Kenro nõjutas end riiuli vastu.
„Mind!“ torises Chase.
„Ja siis?“
„#?!!?#! See ei ole naljakas!“ Chase oli pahane, osutas siis riiulil olevale minu päevaraamatule. „Näed seda raamatut seal?“
„Ja siis?“ päris Kenro ükskõikselt.
„Varsti näed sa seda vaid vasaku silmaga natukene!“
„Ja sinu näo peksan nii segi, et sul tulevad tossud jalast!“ lärmas Kenro.
„Eile arvasin, et oled idi.oot. Arvan seda ka täna ja edaspidi - kolm korda päevas enne sööki!“ sõimas Chase ning tõusis ähvardavalt toolilt püsti.
„Kas su naine ka teab millega sa tegeled?“ itsitas Kenro.
„Mul pole naist.“ Mühatas Chase.
„No ma ei imesta,“ naeris Kenro.
„Kaua veel plõksid pead oma hambad siit ise harjaga kokku ajama!“ nähvas Chase.
„Mul läheb ka hästi, tänan küsimast!“ pistsin end vahele ning astusin nende vahele. „Kes krõpsu tahab?“ küsisin mõlemale pakkudes. Kuid nad põrnitsesid teineteist põlevate pilkudega nagu tahaksid teineteisel midagi küljest rebida.
„Tead,“ alustas Kenro, „mina oma emakese juurde tagasi, kui ma su aura peal seisan!“
Chase pilk muutus hetkega häguseks. Ta haaras vihaga oma neoonrohelise pusa laualt ning läks minema.

„Ta on elav tõestus sellele, et agent võib elada ka ilma ajudeta!“ itsitas Kenro ning toppis suhu peotäie krõpse.
„Kas sa ei arva, et olid veidi liiga julm?“ küsisin.
„Julm? Kuule, me tüli.tseme iga nädal, see oli väike vahejuhtum!“ tähendas Kenro.
„Ma mõtlen, et kas polnud veidi karm, kuidas mainisid tema ema?“
„Haa, kas see on minu süü, et ta ei saa koju? No mina ka ei saa ja ma ei hädalda! Kas ma nutan praegu? Ma arvan et EI! Mina olen sellest kõigest üle saanud, kuigi olen siin paganama Koerakuudis poole vähem kui too äbarik!“
„Mitu aastat sa oled siin?“ küsisin.
„Chase 12 aastat, mina 7.“ Vastas Kenro ning avas oma koolapudeli.
„Ma arvan et võiksid olla veidi leebem tema vastu.“
„Sa mingi õde tal vää?“ torises ta ning võttis lonksu seda keemiajooki.
„Miks sa nii arvad?“
„Mingi kaitsed teda nüüd rämedalt?!?“
„Ei, ma arvan et see on jõhker lihtsalt, mulle ka ei meeldi näiteks...“ alustasin.
„#?!!?# sa mingi ema tal või? Mingi ilge pugeja? Mis sul ajudes korras ei ole, ah?“
„Sa võiksid ise on aju puhastuse viia, tossu viskab juba vaikselt!“
„Keri #?!!?#!“
„Mitu korda pean ma vett tõmbama et sa minema läheksid?“ käratasin.
Ta viskas mulle vaenuliku pilgu, pööras siis end ümber ning läks samuti minema. Ma oletan, et nende vahel leiab täna aset veel taplus.
Ja nii oligi. Nimelt suutsin neid lahutada veel enne, mil kellegil arstiabi tarvis läks.
„#?!!?#!“ karjus Kenro Chase´le näkku.
„#?!!?#!!“ nähvas Chase vastu.
„Teate,“ alustasin, „lõpetage juba! Täna on esimene pühapäev, mil minul on vaba päev ja me viidame siin tundide viisi vaid tüli.tsedes nagu lasteaia-imikud!“
Aga nad ei plaaninudki ära leppida. Üsna tobe ja lapsik see oli, kuid sinna ei saanud midagi parata.

Õhtupoole tegin nende köögis spagette ketšupikastmega. Kenro õgis nagu metslane. „Veidi soolasem võiks olla.“ Pakkus ta. Chase muigas teises toanurgas: „Minumeelest on need spagetid suurepärased!“
„No miks sa neid siis endale püksi ei topi?!“ ägises Kenro ning siis lendas õhus jälle paras ports roppusi.
Järgmisel hetkel koputati uskele ning Kenro jooksis avama. Miia ulatas talle ümbriku ning läks peaaegu et kohe ka minema.
„Mis see on?“ küsisin. Kenro avas ümbriku.
„Pagan, me peame jälle oma nime muutma!“
„Väkk!“ Chase pani taldriku kraanikaussi.
„Nime muutma? Sa mõtled meie varjunime? Seda Poldivärki?“ küsisin.
„Just nii!“ sõnas Kenro.
„Miks peab nime muutma?“ pärisin.
„Muudetakse iga pooleteiseaasta järel, sest paljud meie vaenlased on neid nimesid tuvastanud meie seas ning neid seostama hakanud. Seepärast me muudame neid ja siis arvavad nad, et meid on ülimalt palju või muud seesugust. Aga täpset põhjust ma ka ei tea.“ Selgitas Kenro.

„Mida siis seekord meile pakutakse?“ küsis Chase.
„Me oleme seekord...Soolikate liit.“ Kenro krimpsutas nägu.
„Neil on vist ideed otsa saanud.“ Pahandas Chase. Ma hakkasin naerma.
„Ja mis meie nimedeks?“ päris Chase.
„Niisiis... ma oletan, et meie nimedeks on Pimesool, Jämesool ja Veresoon?“
Ma hakkasin veel rohkem naerma.
„Hüüdnimed on siis Pime, Jäme ja Veri?“ itsitas Kenro.
„Kes nüüd kes on?“ naersin.
„Veresoonega pole siin midagi tegemist. Pigem Peensool selle asemele.“ Ütles Chase.
„No olgu, Pime, Jäme ja Peen? Aina paremaks läheb!“ muigas Kenro.
„Mina olen Pime!“ hüüdis Chase.
„Mina olen siis Jäme!“ itsitas Kenro.
„Mis mul üle jääb – ma olen siis Peen!“
Me naersime üsna kaua, sest need nimetused ei olnud just kõige normaalsemad.

„Heh, see pole veel ainus naljakas juhtum,“ mainis Kenro end püsti lükates, „liidus nr.22 oli üks ilgelt musklis tõmmu mees, mingi vist kolmekümne aastane ja tema varjunimeks oli Barbie!“
Mind tabas uus naerukramp kõhtu.
„Ja meie naaber Roheline liit – see on ka üks paras imelikekogum. Näiteks on seal Härra Muru, Kana, Kingloom ja Tola! Ma ei saa siiamaani aru, kust kohast nad selliseid nimesid võtavad!“
„Meil vedas ikka,“ itsitasin.
„Minu eelmised nimed olid Dattel, Rihmik, Gismo,Pori, Gips, Kruvi ja nüüd siis Jämesool!“ tähendas Kenro.
„Ja sinul?“ küsisin Chase´lt. Ta kehitas õlgu. „Mina olen olnud Orhidee, Viiner, Kevad, Kõõrik, Juust, Krooksjalg, Sipsik, Duracell, Mutter ja nüüd siis Pimesool. Olid ikka ajad...“

Kui ma ei eksi, siis terve päeva me vaid lobisesime mingitest jabratest asjadest ning naersime end suhteliselt oimetuks. Õhtupoole hakkas Kenro ära pöörama ning hüples ringi nagu peast põrunud joodik.
„Rahune maha juba," torisesin. Kenro kõõlus toolil, mis oli asetatud võbisevale lauale. Ta üritas tõenäoliselt tsirkust teha, seisis ühe jalaga niigi väriseval toolil ning tulemuse.ks oli see, et ta valjult maha kukkus.
„Ajud sodiks, eks?“ küsis Chase. Aitasin Kenro püsti. Ta katsus oma suud ning näitas siis peopesal olevat veidi punast hammast.
„Sa kaotasid hamba?“ küsisin imestunult.
„Ju vist,“ mühatas ta ükskõikselt.
„See ei ole ju normaalne, et sa hambaid niisama kaotad?“ tähendas Chase ning hakkas tuba veidi korda ajama.
„Ah...piimahammas, niikuinii.“ Sõnas Kenro ning pani hamba taskusse nagu poleks see ainuke kord.
„Vana sa oled? 13?“ küsisin. Ta noogutas.
„Nii vanalt on sul piimahambad?“ imestasin.
„Halloo, hambad ei lenda niisama välja. Tavaliselt ikka siis, kui oled 9...või 90.“ Selgitas Chase.

„No ma lõin selle välja, loogiline!“
„Sa peaksin hambaarsti juurde minema,“ pakkus Chase. Selle asemel, et sama mõtelda hakkas Kenro krõpse sööma.
„Ma ei usu, et seda vaja on,“ torises ta ning andis krõpsupaki mulle.
„Ise tead,“ sõnas Chase ning võttis minu käest paki kartulikrõpsudega, uuris seda siis ning küsis: „Kes pani ketšupit krõpsudele?“
„See pole ketšup, see on Kenro veri,“ ütlesin.

Ära nad siiski ei leppinud ja pidin tõdema, et tõepoolest, nad tüli.tsevadki pidevalt igasuguste tühiste asjade pärast. Milliste asjade, seda ei taha mainida.

Ma olin mures. Mitte nende tüli.tsevate poiste vaid selle surmatunnistuse pärast. No olgem ausad, see oli ikkagi p ä r i s surmatunnistus! Mida mu vanemad küll võisid seda nähes arvata? Aga ma lootsin südamest, et nad leidsid minu kirja, milles selgitasin lahti, mis toimus.
Olin just Ly kirja lõpetanud, kui tundsin, et miski oli teisiti. Miski lihtsalt o l i teisiti, kuigi tuba oli samasugune nagu enne. Kummaline. Katsusin kõrvatagust, et fooleumividin oma koha peal oleks ning asetasin sellele veel ühe kleeplindiriba. Siis silmitsesin kõik seinad läbi ega mind mõni turvakaamera ei jälgi. Ei olnud. Vaatasin kapi ja riiuli läbi, siis veel kogu voodialuse ja madratsid, kuid midagi kahtlast ma ei leidnud. Vaid sületäie ennist kaduma läinud asju. Ohkasin. Õhkkond oli kahtlane. Seda oli tunda.
Kuulsin vibreerimist. Sellist, mida ma polnud ammu kuulnud, mille häält olin juba vaikselt unustama hakanud. Minu telefon. Otsisin põnevusest hingeldades selle minu sinisest kotist üles ning helistajaks oli Ly. Ly! Ma ei osanud mitte kuidagi vastu võtta.

„Ly? Kas see oled sina?“ küsisin lõpuks. Ja siis ma kuulsin seda kõrget häält, mis saigi vaid Ly oma olla.
„Claire? Claire? Oled see sina? Issand, kuidas me muretseme! Kus sa oled?“
„Mul on seda keeruline seletada...“
„Mida sa ajad? Kus sa oled? Miks sa koju ei tule? Su ema läheb juba hulluks!“
„Ma usun, palun rahune. Minuga on kõik korras. Ütle esmalt, kuidas sa mulle helistada said?“ Siiski oli võimatu helistada Koerakuudi läheduses asuvatele mobiilidele.
„Ah? Ma olen sulle tuhat korda helistanud aga sa pole vastu võtnud! Tule juba koju!“
„Minumeelest sa mulle helistanud küll pole, niiet. Ma ei tea, kuna ma koju saan.“
„Su ema teatas just et sa pidid surnud olema! Kus sa oled? Mis juhtus?“
„Midagi ei juhtunud, ma olen lihtsalt...“
„KUS?“
„Ma ei saa seda seletada hetkel!“
„Sa mängid minuga?“
„Ei, see on salajane koht, noh!“
„Ja minule ka ei kõlba rääkida? Ma arvasin, et me oleme sõbrannad!“
„Olemegi...“ Ma tahtsin talle tõtt rääkida. Ma pidin, et meie sõprus püsima jääks. Pidin talle ütlema, mis tegelikult toimus ja seda ma kirja sisse ka kirjutasin. Kõik mis seal kirjas on tõsi, mitte mingi keerujutt nagu minu vanemate kirjas, mille neile kirjutasin. Hoolimata Kenro hoiatusest pidin ma Ly´le tõtt rääkima. Tema on minu sõbranna, tema usub mind ja hoiab minu saladusi. Teda ma usaldan.
„#?!!?#“ torises ta pahaselt.

„Ma kirjutasin sulle kirja, seal seletasin ära, mis toimub ja kus olen. Siin ei saa ma sellest rääkida, kahjuks. Palun, ma üritan selle sulle saata ja siis...“ Ma ei saanud lõpetada – Chase jooksis tuppa ning võttis minu mobiili ära.
„Sa ei tohi!“ hüüdis Chase ning lõpetas mu kõne ära.
„Miks sa nii tegid?“ küsisin hämmeldunult.
„See on lõks, kindla peale!“
„Sa kao minema oma lõksudega!“
„Sa ei tohi talle tõtt rääkida! Segi oled läinud?“
„Kust sa seda võtad et see mingi lõks on? Ah?“
„Kuidas sai Ly sulle helistada? Mitte keegi ei saa Koerakuudi sisestesse helistada! Ainuke võimalus on siis, kui tema telefoni sisse on spetsiaalne programm salvestatud, mida saavad vaid Koerakuudi mingid ülitargad teha! Saad sa aru – see on Koerakuudi enda mingi paganama katse!“

Chase jutust oli raske aru saada, kuid midagi hakkas koitma.
„Ma pean talle rääkima, mis siin toimub. Vastasel juhul ei räägi ta enam minuga ealeski! Ta...ta lakkab minu sõber olemast! Ja ma ei taha et see juhtuks! Pealegi, mis siis, et ma Ly´le sellest räägin ja Koerakuut sellest teada saab? No mis vahet seal on?“
„Siis nad tapavad su.“
„Seda peavad nad niikuinii tegema. Igastahes tahtsid ju.“
„Siis tapavad nad ka Ly ja kõik, kes veel sellest Koerakuudist teada võisid saada.
Mis on sulle tähtsam – kas see, et räägid talle nüüd kõik ära ja siis teid mõlemaid tapetakse, või see, et ta ei räägi sinuga enam kunagi aga te jääte võib-olla ellu? Vähemalt tema?“
„See teine,“ pomisesin. „Siis ei riku ma tema elu ära.“
„No näed, sa ei räägi sellest paigast mitte k e l l e l e g i, said aru?“

Noogutasin. „Ja mida ma siis teen? Ootan kuni mind tapetakse? Põnev tegevus!“
„Me Kenroga tegime kuu tagasi ühe põgenemisplaani, kuid seda saab sooritada vaid kolmekesi.“
„Põgenemisplaan?“
„Jep, ja me viime selle läbi kohe, kui sind uuele missioonile saadetakse.“


Cappy - Evekaz
OMG, see on nii mõttetu osa...
Pikk ja mõttetu, mida veel tahta??;///

Autori kommentaar »