A Whisper- Sosin #8 (6)

Ta tuikus ja komberdas ukse poole, avas selle, kuid virutas uuesti kõmakaga kinni. Selle peale ärkasin üles.
„Mis on?“ küsisin uniselt. Bln vaatas mulle otsa ning ütles:
„Otto!“

Kargasin püsti. Teisest toast tuli valvurkass,haigutas, sirutas end ning küsis:
„Mis siin toimub?“
„Otto on ukse taga!“ sosistas Bln ning lukustas ukse.
„Mis asja?!“ käratas valvur jahmunult, “ Sa tola! Miks sa ust avama pidid?!“
„Koputati, noh!“ seletas Bln.
„Aga see ei tähenda, et sa kohe avama pead!“
„Aga äkki oleks see jõuluvana olnud- kui ma ei oleks avanud ei oleks kingitust saanud!“ nähvas Bln.
„Esiteks,“ alustas valvur, „hetkel on sügis, mitte talv ja teiseks, meil ei ole aega mingisuguste kingituste peale möelda!“
Bln turtsus.
„Ja mida me siis teeme?“ päris Bln. Äkitselt hakati ust togima ja lööma.
„Kazoo, kas sa oled ka seal?!“ hõigati äkitselt ukse tagant. Esialgu ei saanud me aru, keda mõeldi, kuid siis ütles valvur:
„Nad leidsid minu ka üles!“
„Su nimi on Kazoo?“ itsitas Bln omaette.
Valvur noogutas.
Uks võbises iga löögi järel aina tugevamini. Zulu ärkas äkitselt üles ning tuli meie juurde.
„Mis juhtus?“
„Ott leidis meid,“ pomises Bln ning hoidis ust kinni. Muutusin aina ärevamaks. Pidin midagi välja mõtlerma, kuid aega oli vähe ja tuli kiirustada. Keegi ei osanud midagi öelda. Zulu läks kassipoegi vaatama ja rahustama, sest nad ärkasid õudsa lärmi peale üles. Kazoo toetas ust samal ajal, kui Bln plaani haudus. Muutusin äkitselt maruvihasek.s. Kõiges olin siiski mina süüdi! Tõukasin Kazoo vihaga eest, avasin ukse, vaatasin märatsejatele otsa ning küsisin vihaselt:
”MÄS TAHATE??!”
Tegin sellega oma elu kõige suurema vea....
Birma kass Otto jäi mind jahmunult vaatama. Ta vist ei jõudnud ära imestada, et saab ukse nii lihtsalt lahti. Järgmised hetked aga juhtusid nii kiiresti, et ei saanud kohe pihta, mis toimus.Äkitselt surus Otto mu vastu seina ning ütles:
”Ometi sain ma su kätte!”
”Ja nii tühist asja sa tahtsidki saavutada?Mind kinni hoida?” itsitasin.
”Oh ei,” sõnas Otto kuidagi kurjakuulutavalt, ”mul olid teised plaanid!”
”Ja millised siis?” küsisin päris tüdinenult. Tundsin äkitselt, kuidas ta oma küüned mulle sisse lõi. See oli tohutult valus. Justkui torgataks sulle 10 nõela sisse! Äkitselt sosistas Otto:
”Ma tapan su!”
Võpatasin.
”Sinu vanemad tundsid samasugust valu enne nende surma!” lisas Otto. Äkitselt sain kõigest aru. Otto oligi siis mu vanemate tapja?! Aga kuidas ta seda tegi? See käis mul üle mõistuse. Alles nüüd viskasin pilgu tagaplaanile. Seal polnud ühtki kassi-ei minu sõpru ega ka Otto abilisi. Mitte kedagi! Ma ei mõistnud kuhu nad kadusid! Mul hakkas hirm. Kas mu sõpradega juhtus midagi? Ja kui, siis ma ei oleks seda endale kunagi andestanud. Otto hoidis mind õlgadest kinni. Oma käppadega ma teda vigastada ei ulatunud. Mul oli päris lootusetu olukord. Iga hetkega tundsin järjest tugevamat valu. Ma ei suutnud seda kaua taluda. Surusin vaid hambad kokku ja ootasin lõppu. Ühtäkki ilmus Otto taha Kazoo, kes andis talle korraliku hoobi, et sain vabaks. Teda nähes oli mul hea meel.
”Kus teised on?” küsisin murelikult.
”Peidus,” vastas Kazoo, ”mine sina ka!”
Kuid enne, kui ma midagi vastata sain, olin taas Otto küüsis.Ta oli vist mu peale juba nii ilmatuma pahane, et ei suutnud midagi peale urina kosta. Kazoo märkas nurgas vedelevat õhuvärskendaja pudelit. Kähku haaras ta selle ning pihustas Ottole otse näkku. Too suutis vaid taganeda, kõhatada, silmi hõõruda ja aevastada. Nüüd oli mul võimalus. Seekord surusin ise ta abitult nurka. Ma tundsin, kuidas ma vihast keema läksin. Tõstsin ähvardavalt ja dramaatiliselt käpa ning tahtsin teda lüüa! Tahtsin talle kätte maksta kõige selle eest, mida ta mulle ja mu vanematele teinud oli! Kuid mu käsi peatus. Mulle meenusid Bln´i sõnad : Jäta kõik halb minevikku. Alati ei ole tarvis kätte maksta-võib ka andestada. Ei ole vaja alati enda peale mõtelda-paljud teevad vigu. Ka Sina ise.“
Bln kordas tihti neid sõnu. Need jäid mu pähe kummitama. Ma ei teadnudki miks. Võib-olla sellepärast, sest tal on õigus. Ohkasin. Lasin käpa kõrvale ja püüdsin end rahustada. Kazoo jälgis mind tähelepanelikult kõrvalt. Otto avas silmad. Mulle tundus, et ta jälgis juba kõike. Ega ma ei eksinudki. Ta vaatas mind, muigas siis ning ütles:
„Narr...!“ Järgmisel hetkel paiskusin põrandale. Silme eest kadus kõik süngesse ja vaiksesse pimedusse ning enamat ma ei mäletanud.
----

Ma ei teadnud, kaua selles pimeduses tuikusin. Mul polnud aimugi. Kuid äkitselt avasin silmad ja õnnelik Bink lakkus mu nägu. Ma lamasin voodis. Pehmes voodis, mida kattis suletekk ja hunnik patju. Kergitasin end veidi ning vaatasin ringi. Ma olin oma toas. Oma majas! Sattusin veidi segadusse. Mõtlesin üks hetk, et see kõik oli uni, kuid siis vaatasin enda käsi ja nende asemel olid süsimustad käpad. See polnudki uni. Äkitselt astus tuppa Zulu. Ta oli nii jahmunud mind üleval nähes. Kähku jooksis ta mind kallistama ja embama.
„Mis juhtus?“ küsisin vaikselt. Zulu vaatas mind õnnelikult, muutus siis aga tõsisemaks ning ütles siis:
„Sa kaotasid teadvuse, Penny. Nädal aega olid sa liikumatult siin voodis.“
„Nädal aega?!“ hüüatasin. Äkitselt hakkas mu kõht tohutult valutama. Tõusin ettevaatlikult jalule ning kõndisin kööki. Pärast pikka pusimist avasin külmiku. Olin kindel, et kõik, mis seal see on, on hallitunud ja haiseb aga oma imestuseks oli see täis igasugust kraami! Vaatasin Zulule otsa, kes mulle järgnes.
„Kazoo tõi kõike siia,“ ütles ta.
„Kazoo? Aga ta on ju kass!Kuidas ta kogu selle hun#!?!# siia tõi?!“ imestasin.
Zulu muigas ning lausus siis:
„Kazoo oli ju Otto abiline. Ta valvas vange ning veetiski suurema osa ajast kusagil linna all asuvates kambrites. Aga point on selles, et Otto võttis enda juurde ju vaid inimesi, kelle teiseks minaks oli kassi kuju.“ Sain äkki kõigest aru
„Järelikult on Kazoo samuti inimene siis,“ hüüdsin.
„Aga kus kohas ta on? Kus Bln on?“ küsisin.
„Bln läks kassipoegade juurde ülemisele korrusele aga Kazoost ei tea ma midagi. Viimasetel päevadel pole ma teda näinudki.“
Haarasin ühe vorstijupi, pistsin selle suhu ning tormasin siis teisele korrusele. Vorst hakkas mulle üle kõige meeldima. Siiski sõime seda pea iga päev.
Mu vanaema majas oli katusele saamine keerulisem ettevõtmine. Ronisin oma toa aknast välja ning kõndisin ettevaatlikult mööda vihmaveetoru katusele. Nagu olin arvanud istus Kazoo korsta otsas ning jälgis linnas toimuvat.
„Hei!“ ütlesin. Võib-olla ei oleks ma pidanud midagi ütlema, sest Kazoo ehmus väga, võpatas ning kukkus korstnasse.Hüppasin oma tuppa ning jooksin kamina juurde, mis asus elutoas. Äkitselt väljus sealt süsimust tahmane kass. Zulu hakkas naerma. Ka mina muigasin.
„No tänan...“ torises Kazoo. Ka tema hakkas natukese aja pärast naerma ning tuli siis mind õnnelikult kallistama.
„Kuidas siis olla on?“ küsis ta siis hetk hiljem.
„Hästi,“ vastasin, kui äkitselt tuli pähe tähtis küsimus, „aga kus Otto on ?”
”Tema pärast ära muretse,” ütles Zulu, ”ta veedab nüüd oma päevi oma enda rajatud vanglas!”
”Kuidas nii?” küsisin Zulu käest imestunult.
”Seda küsi Kazoo käest,” ütles Zulu.
”See oli käkitegu! Väikesed löögid ja juba oli ta oimetu! Nii nõrka kiisut ma veel kohanud pole!” seletas Kazoo.
”Kohe, kui sa teadvuse kaotasid võttis Kazoo asja käsile!” lisas Zulu, ”Aga kõik laabus kenasti. Sina olen ka nüüd elus ja terve...võib-olla mitte täielikutl, kuid sellegipoolest.”
---
Õhtu hakkas lähenema ning ka Bln tuli lõpuks kohale. Me rääkisime kaua. Väga väga kaua. Kesköö hakkas lähenema ning otsustasin end magama heita. Olin juba ramp väsinud ega püsinud eriti jalulgi. Ühtäkki tuli Kazoo mu juurde ning kutsus mu õue. Loomulikult polnud ma nõus, kuid lõpuks veenas ta mu ikka katusele. Jalutasime esialgu lihtsalt mööda vihmaveetorusid, kuid siis istusime kõrge korteri katusele ning lihtsalt imetselsime linna. Kõik säras erinevates värvides. Autod sõitsid ringi ja isimesed kiirustasid nagu alati. Ühtäkki märkasime mõlemad, et lund hakkas sadama. Väikesed helbekesed langesid üksteisehaaval maapinnale ning varsti oli kõik kergelt valkjas.
Otsustasime mööda tänavat jalutama minna. Jõudsime just vaevu maja taga, kui mingisugune kaitseriietuses mees mind märkas ja taga hakkas ajama. Oli kohe selge, et see loomapüüdja oli. Ma jooksin nii kiiresti kui sain ta eest minema, kuid siiki sai ta mu imeliku võrguga kätte ning haaras mul turjast. Küünistasin mehe kätt kuid sellest kasu polnud. Rohkem muretsesin Kazoo pärast.
” See on minu kass.” ütles keegi ühtäkki.
Loomapüüdja torises midagi ning ulatas mu noormehe sülle.
”Vaata, et ta enam sedamoodi ringi ei luusiks,” ütles loomapüüdja, ” ja vaktsineeri teda samuti.”
”Sul vedas,” ütles poiss mulle äkitselt, kui eemale kõndisime. Mõhh?

Järgneb!: ))

Autori kommentaar »