2-Redemption to conciousness (10)

"Ma ei tea," laususin kahtlevalt, toetudes kitsale "saarele"* kahe köögiseina vahel.

"Mõtle selle peale," palus ema. "Tervelt kuu aega noortega omaette. Ärme unusta ilusat maamaja ja merd! Pealegi, sa saaksid aega oma sõprade seltsis veeta. Pole mind, ega isa." Ta pani käed puusa, nagu kästes, et ma läheks.

Hommikul avastasin oma meilide hulgas kirja, mille oli mu hea sõbranna Carla saatnud. Tema sõnul olid pärast kooli lõpetamist mõned meie teised sõbrad pead kokku pannud ja otsustanud planeerida sõprade kokkutuleku kohe sellel suvel.

Kehitasin õlgu. "See kõlab hästi, aga mis siis, kui ma pole veel valmis?"

Ema võttis kraanikausist taldriku ja hakkas seda harjaga nühkima. "Ma saan aru, et sa pole viimasel ajal vaimselt just kõige tugevam olnud, aga-"

"Ema!" hüüatasin naerdes. "Ma pole vaimselt üldse tugev! Mul on ängistus. Ma hakkan nii kergesti nutma, et ulun isegi siis, kui ma magan..." - Lasin käed rüppe. - "Ja ma tunnen ennast pidevalt üksildasena, sest Phoebe... "

Ema jättis nõud sinnapaika ja pöördus minu poole. "Phoebe võitles nii tublisti iga viimase minuti," meenutas ema, hääl kergelt kähisemas. "Asi on selles, Phoenix. Phoebe on ja jääb sinuga igaveseks. Kaksikute puhul juhtuvad suhted olema lähedasemad, seega ma proovin mõista, kui suur sinu lein on. Aga mina kaotasin ka kellegi." Paar pisarat jooksid üle ta põse.

Kõndisin ümber "saare" ja põimisin käed ümber mu ema peenikese piha. "Anna andeks," sosistasin. "Ma käitusin päris isekalt." Ema suudles õrnalt mu pealage ja kallistas mind vastu.

"Mida ma tahtsin öelda," alustas ta uuesti. "Ma arvan, et väike väljasõit sõpradega oleks just õige tegevus, kui sa ennast üksildasena tunned."

"Võib-olla tõesti," ütlesin.

-----

Kui olin selga pannud vana pokemoniteemalise T-särgi ja jalga kõige pehmemad pidžaamapüksid, mida omasin, olin magamaminekuks valmis. Lükkasin päevateki voodilt maha ja pugesin jaheda teki alla. Küünitasin põrandalambi poole ja kustutasin tule. Tuba muutus hoobilt süsimustaks.

Lamasin tikksirgelt keset voodit ja lasin silmadel toas ringi rännata. Aegamisi harjusin pimedusega: silmad hakkasid juba toamööblit eristama.

Kõikidest hirmudest, oli pimedus minu jaoks kõige õudustäratavam. Nagu tavaliselt väikestel lastel, oli ka minul olnud tohutult suur ettekujutlusvõime ning ma käskisin alati riidekapi ja voodi alla vaadata, et seal kolle ei leiduks. Loomulikult polnud seal kedagi.

Kuid juba aasta tagasi hakkas mu kujutlusvõime looma mitte koletisi, vaid hirmu. Ma teadsin, et olin ainuke elusolend oma toas, aga ometigi olid mul suured raskused magama jäämisega. Ma kartsin, et kui silmad sulgen, olen pimeduse poolt haavatav. Koiduni üleval olemine oli minu magamisrutiinis tavaline.

See kord jäin aga endale märkamatult magama.

Ma olin tühjuses. Ma ei seisnud kindlal toetuspinnal, vaid vaatasin pimedasse sügavikku. Ometi olin ma suuteline ennast nägema. Võib-olla olin ma valgusallikas. Ma tundsin kuuma surinat oma rinnas, mis võis tunduda nagu südamelöögid, aga ma polnud kindel. Kerge tuuleiil sasis mu juukseid, kui edasi liikusin.

Ma ei teadnud kuhu poole ma liikusin, rääkimata kohast, kus ma asusin. Pimedus tekitas kõhedust ja toda kehas pulbitsevat hirmu. Kuum surin lakkas vaikselt kuni ma ei tundnud seda üldse. Selle asemel tundsin kriipivat õhku, mis mind lämmatas. Midagi nähtamatut küündis mu kõri poole ja hoidis sellest kahe käega kinni. Miski küünistas mu keha ikka jälle ja jälle. Ma kartsin, et see ei lõppegi ära.

"Lõpeta ära! Palun, ärka üles!"

Avasin käsu peale silmad ning tõusin järsult istukile. Ema sõrmed tungisid tugevalt mu õlgadesse, tema silmad minu nägu seiramas. "On sinuga kõik korras?"

Sulgesin silmad ning masseerisin pöidlatega oma meelekohti. "Jah, ma nägin vist õudusunenägu."

"Mida sa täpselt nägid?" küsis ta tõsisel ilmel, mis mind natukene kohutas.

Kortsutasin segaduses kulmu. "Ma ei mäleta," valetasin. "Mis juhtus?"

Mu ema võttis minu käed oma kätte. Märkasin, et mu näpuotsad olid tulipunased. Seejärel tõstis ta minu T-särgi veidike ülespoole. Üle minu kõhu jooksid tumepunased jutid. "Ma ärkasin üles, sest kuulsin sind valjul häälel rääkimas," seletas ema, oma juukseid uniselt sasides. "Astusin su tuppa sisse ja- Sa rapsisid igas suunas, surusid küüsi oma naha sisse." Ta raputas pead ja hõõrus oma silmi. "Vaatepilt oli hirmuäratav. Nagu keegi võtaks su keha üle."

Mu silmad olid suureks läinud. "Issakene... Sa ütlesid, et ma rääkisin? Mida ma ütlesin?"

Ema kehitas õlgu, vaadates punaste silmadega minu omadesse. "Jutt oli arusaamatu."

Ohkasin ja nihkusin emale lähemale, põimides käed ja jalad ümber tema peenikese ülakeha. Ta hoidis mind emalikult oma süles ja ümises vaikselt tundmatut lauluviisi. Heitsin pilgu aknast välja. Taevas oli juba valgemaks tõmbunud, aga päikesetõusu polnud veel näha. Koidukuma.

"Sa peaksid tagasi magama minema, emme," pomisesin tema kaela vastas. "Kui mina und ei saa, siis sina peaksid küll." Ronisin tagasi voodi keskele ja lasin emal endale teki peale panna. Ta surus mu laubale kerge musi ja lahkus seejärel ruumist.

Ma mäletasin unenägu sama hästi nagu oma nime. Pimedus, surin rinnus, hirm, lämbumine, küünistamine... Mind kohutas fakt, et mina ise olin endale piina põhjustanud. Kui ma ei suutnud isegi enda teadvust kontrollida, siis mis minuga lõpuks juhtuks?

Libistasin end teki alt välja ja kõndisin garderoobi külge kinnitatud peegli ette. Minu välimus oli haiglane. Peeglis nägin tuhmpruunide juustega tüdrukut, kes silmnähtavalt vajas rohkem puhkust. Silmamunad nägid välja nagu oleksid need end sügavamale silmakoopasse kaevanud. Mul oli emale sarnane sale kehafiguur, aga hetkel nägin välja anoreksialikult kõhn.

Ohkasin ja läksin kirjutuslaua taha. Lauasahtlist otsisin välja joonelise paberi ja pastaka ning hakkasin oma tundeid kirja panema. Ma ei murdnud pead sissejuhatuse ega mingi seletuse üle - panin kirja sõnu, mida pidasin vajalikuks kirja panna.

Hirm. Kartmatu. Arusaamatus. Arusaam. Jahedus. Soojus. Kortsutasin paberi kokku ja viskasin selle eemale. Toetasin küünarnukid lauale, pea käte vahel. Põrnitsesin valget lauda mitu minutit.

Ma olin nii segaduses. Ma kartsin nii väga, aga ma ei teadnud mida. Ma tahtsin kirja panna asju, mida ma tõeliselt tundsin, aga miskipärast ütlesin ka vastupidist. Ma ei osanud kuidagi endaga hakkama saada. Ühesõnaga - ma andsin alla.

Hakkasin nutma.

Mis minuga toimus?
_____
* inglise keeles isle; keset kööki asuv leti moodi mööbliese