11# Not (13)

Ärkasin üles oma tüütu erksinise äratuskella pläramise peale.
Oli esmaspäeva hommik - kaks päeva Harry juhtumist.
Ta oli ikka veel haiglas ja temaga tegeleti - tehti uuringuid ja kõike muid asju, millest mina ilmselt teadlikki pole.
"Darcy, ärka juba, ma tegin sulle hommikusöögi ka!" koputas ema mu uksele ja kuulsin eemalduvaid samme.
Oigasin ja tõmbasin teki endalt pealt, vahtides lage emotsioonitult.
Ma võlgnesin ikka veel oma emale selgituse, miks ma laupäeva hommikul ta auto võtsin ja sõbra juurde tormasin ning tulin tagasi pühapäeva hommikul.
Ma ei ole olnud väga hea valetaja, seega lükkasin muudkui selgitamist edasi ja ütleme nii, et mu ema polnud selle üle väga rõõmus.
Ajasin end voodist püsti ja võtsin suuna vannitoa poole.
Avasin haigutades oma toa ukse ja astusin paar sammu läbi koridori, et astuda vannituppa.
Pesin kiiresti oma keha, hambad ja näo ning tegin endale näo pähe, kasutades ainult ripsmedušši ja lainerit.
Läksin tagasi oma tuppa ning panin selga hallid teksad ja halli topi.
Viimastel nädalatel olen ma kandnud tumedaid toone nagu poleks mu elus üldse vikerkaari ja ükssarvikuid.
Kas ma just ütlesin seda? Jah, ütlesin küll.
Haarasin oma koolikoti ja minnes trepist alla, tegin endale kõrge hobusesaba.
Kööki minnes sain kohe emalt põsemusi, mille peale naeratasin. Istusin lauda, täpselt teiselpool mind istus ema ja hakkasin oma hommikusööki sööma, milleks olid soojad võileivad ja väike ports salatit.
Mul oli üle jäänud veel 20 minutit, kui söömise lõpetasin ja hakkasin juba lauast lahkuma, kui ema mu peatas.
"Sa võlgned mulle seletude, Darcy. Ma ei tahaks enam kauem oodata."
Samas, mis mul varjata oli? Muidugi, et ema läheb paanikasse, kui kuuleb, et keegi kakles kellegagi - ja veel minu pärast - ning et ma lõin kellelegi obaduse.
"Mida sa sooviksid teada?" istusin tagasi toolile.
Mu ema naeris hetkeks: "Printsessikene, sa lahkusid kodust selline jutt taga, et ma sain vaevu aru, mis toimus ja sa võtsid mu auto ning tulid tagasi 24 tundi hiljem. Ma vajan selgitust."
"Olgu, mu... sõber helistas mulle, et ma tuleks kohale, et ühed... meie sõbrad on läinud tülli ja ma lihtsalt olen osav probleemide lahendamises, seega ta helistas mulle. Juhtus kuidagi nii, et lõpuks pidin minema ühe sõbraga haiglasse, sest kellelgi teisel polnud tollel hetkel võimalust, seega ma läksingi ja... ja olin temaga nii kaua, kui mul lubati minna. Ja siis ma tulin hommikul koju."
"Oota... Miks ta haiglasse läks? Kas see oli kaklus?" tõstis mu ema veidikene häält, toon üsna hüsteeriline.
"Mitte päris, ta komistas tüli käigus ja murdis kuidagi oma jala."
"Murdis kuidagi oma jala?!" hüüatas ema.
"Emps, see pole nii hull. Harry on nüüd haiglas ja temaga saab nüüd kõik korda. Ta-"
"Harry? Harry?" segas mu ema vahele, kergitades kulmu.
Oh pagan, ma ei soovinud mainida, et ma tegelesin mingi poisi probleemiga.
"Kas sa tegelesid mingi poiste tüliga?" oigas ema õlgu lõdvaks lastes. "Sa ju tead, mida ma arvan sellistest asjadest! Ära mine teiste tülidele vahele, see ei too head!"
"Anna andeks, emps, aga see oli kuidagi minuga seotud. Ma ei tea kakluse põhjust ise ning see vaevab mindki."
"Oota..." sattus ema segadusse. "See oli kaklus? Sa ütlesid, et see on tüli!"
Issand jumal! Ma räägin ennast järjest rohkem sisse.
"Okei, oli kaklus, ma ise olen ka segaduses, ema! Mul pole enam sulle midagi rääkida. Sa said niigi palju detaile 24 tunni kohta."
Mu ema noogutas mõistvalt ja ütles mokaotsast, et ma võin ta auto võtta.
"Kas sa oled minus pettunud?" küsisin käed abitult külgedel rippumas.
Ema raputas pead.
"Oled küll," pomises endamisi, reaalsus lainena minust üle voolamas.
Kas ma tõesti arvasin, et ta võtab seda tavaliselt, et ma tulen sellest ilma pahanduseta välja? Loomulikult mu ema hiljem hakkab veel seda juhtumist lahkama.
Ohates panin mantli mantli endale selga ja võtsin kummutilt autovõtmed. Vinnasin seljakoti õlale ja asusin auto poole, lültades selle sisse.
Kohtusin koolikappide juures Keity, Danielle ja Meganiga. Kallistasime kõik üksteist.
"Kuidas teie pühapäev möödus?" küsis Dani viisakalt, kelle silmaalused olid punakad.
Meg rääkis, kui tüütud tema õde ja vend on, keda ta pidi terve nädalavahetus hoidma ning Keity polnud muud öelda, kui et tema logeles terve aeg.
"Ma istusin kodus ja ignoreerisin Liami kõnesid," ütles Dani mõrudalt.
"Sa ignoreerisid ta kõnesid?" imestas Keity. "Äkki ta soovis vabandada või midagi ja-"
Dani ei laskunud tal lõpetada. "Kui ma ei taha temaga rääkida, siis ma ei räägi!" põrnitses ta tüdrukut pahaselt. "Ta tegi mulle südamepõhjani haiget."
"Darcy rääkis tegelikult natukene, mis juhtunud oli ja-" alustas Meg.
Danielle vaatas mind pettunult.
"Nii mõnigi tuli välja, kui ma Liamiga vaidlesin ning ma ei mõelnud üldse, et kõik teised seal meie ümber olid. Anna mulle andeks."
"Vahet pole," raputas ta pead ja lasi pilgu maha.
Äkitselt pani keegi käed mu silmadele. "Kes ma olen?"
"Lia," naeratasin ja tüdruk võttis käed mu silmadelt.
"Kuidas teil läinud on?" küsis ta naeratades ja meid kallistades.
"Hästi," ütlesime segamini.
Seejärel jäi ta minu ette käed puusas seisma: "Niisiis... Kuidas Harryga on?"
"Issand, ma peaaegu unustasin!" hüüatas Keity. "Kuidas temaga on?" kordas ta Lia küsimust uudishimulikult.
"Tal on meniskivigastus, mis peaks tähendama, et jalasidemed on rebenenud. Tal tundub olevat ka verejooks kopsudes. Tal on väga muutuv palavikuseis."
Rääkisime veel mõnda aega ja seejärel otsustasime klassidesse minna.
Kohtasime kunsti ajaloo viimastesse pinkidesse minnes ka Zayni ja Louis´it.
"Hei," ütlesin neile.
"Tsauki, Darcy," tervitas Lou rõõmsalt. "Hei, Keity."
Keity naeratas talle ja vaatas murelikult Zayni poole. Lou kehitas õlgu ja tema naeratus kadus.
"Zayn?" koputasin poisi õlale.
Ta tõstis pea ja vaatas katkise huulega mulle vihaselt otsa. "Mida?"
"Tsau...?" pomisesin.
Zayni vihane näoilme ei kadunud kuskile. "Oh, tere. Lööd mul tänagi nina ajju?"
"Zayn, palun, lõpeta," pomises Louis, vahtides otse enda ette.
Zayn laiutas käsi: "Astud tema poolele, mate?"
"Keegi pole kellegi poolel, Zayn! Darcy kindlasti tunneb end pahasti, et ta lõi sind, aga sa ei jätnud talle väga suurt võimalust. Sa oleksid Harry kooma tampinud, kui keegi poleks suutnud sind peatada. Kui sa poleks Harryle öelnud, et Dar-"
Zayn põrnitses Louisi silmadesse nagu sooviks ta kohe tappa.
"Vabandust, Louis, mida sa hakkasid ütlema? Olen päris kindel, et ma kuulsin oma nime," rääkisin.
"Ta ei ütle midagi," vastas Zayn tema eest. "See ei puuduta sind!"
"Puududab! Raisk, see puudutab väga mind! Sa rääkisid kõigile teistele põhjusest, miks sina ja Harry kaklesite ja jätad minu tundmatusse? Ma pean teadma iga paganama asja, mis sinu räpasest suust välja tuli, seega ütle kohe välja, mida sa ütlesid!"
Zayn tõusis püsti, seega pidin talle nüüd alt üles otsa vaatama, mis pani mind ebamugavasse olukorda. Kuidas ma tean, kui kiiresti ta vihaseks saab? Tema oli ometigi see, kes Harry haiglasse pani.
"Okei, ma ütlen selle kohe välja!" õiendas ta.
Märkasin, et terve klass pööras tähelepanu meile. Mulle ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla.
"Zayn..." alustas Louis, et teda peatada, aga Zayn lõi talle käega vastu õlga, pomisedes "jää vait".
"Ma ütlesin talle, et sa oled ho.or. Piisav või tahad detaile?"
Louis vaatas segaduses talle otsa, aga see oli viimane asi mida märkasin.
Just siis, kui ta oli need sõnad öelnud, plahvatas minu sees kõik. Uskumatu, aga ei, ma ei saanud vihaseks. Üldsegi mitte. See tõi hoopis tagasi kõik mälestused.
"Hei, Darcy! Tuleksid korra siia?"
Haarasin lauaäärest ja pisarad hakkasid automaatselt voolama.
"Darcy!" hüüatas Keity, kes oli Zaynile ühe lataka vastu nägu andnud.
Tormasin Cassie juurde, suur naeratus nöol. Vaatasin oma parima sõbra kavalasse näkku.
Järgmised sõnad oleks peaaegu mu jalust löönud.
"Oh, tere ho.or," naeratas ta rõõmsalt.
"Ei!" hüüatasin, pisarad ojadena voolamas.
Nägin Zayni eemal seismas, kes nüüd paistis kohkunud ja murelik. Louis kükitas minu kõrvale.
"Darcy on kõik korras? Kas sa kuuled meid, kas sa näed meid?"
Noogutasin, nuttes hüsteeriliselt: "Ta on jälle mu peas, Keity."
Keity ahhetas ja haaras närviliselt kotist oma telefoni.
Hetk hiljem ütles ta torusse: "Lia, mul on su abi vaja!"
Rohkem ma edasi ei kuulanud, sest Louis ütles järgmised sõnad.
"Ma kutsun Harry."
"Kuidas?" tegin suured silmad.
Louis oli segaduses: "Jah, ta lasti eile hilja õhtul välja. Tal peab nüüd lihtsalt teatuid tablette võtma ning ta lonkab veidi. Zayn lubas, et saadab sulle sõnumi, aga- Zayn, pagan võtaks!"
Louis põrnitses talle vihaselt otsa.
"Ja mis siis on, et ma ei saatnud?" kehitas Zayn õlgu.
Ma oleks soovinud ta maha lüüa.
"Aita mind lihtsalt püsti," palusin.
"Mida?" põrnitsesin Cassiele otsa.
Cassie irvitas: "Sa tõesti arvasid, et ma hoolin sinust? Issand jumal. Ava oma silmad. Alati, kui Greg toob sulle mingi vabanduse, et sinust eemal olla, siis on ta lihtsalt minuga. Ta on ALATI minuga!"
Pisarad ilmusid mu silmadesse: "Kuidas sa võisid?"
Hakkasin uuesti nutma.
Õpetaja astus klassi ja ta silmad rändasid kohe minule.
"Mis juhtus?" päris õpetaja klassilt.
"See uus kutt Zayn hakkas temaga mölisema," ütles õpilane esimesest reast.
"Asi pole üldse nii!" hüüatas Keity. "Darcy vajus lihtsalt kokku. Kas me saaks ta arstikabinetti viia?"
Õpetaja noogutas oma prille sättides: "Olgu. Louis palun tee seda sina."
Louis noogutas, haaras mu sülle ja tormas minuga klassist välja.
"Ära vii mind arsti juurde," palusin.
"Miks?" küsis poiss, kuid pani mu esimesele ettejuhtuvale pingile istuma.
Turtsatasin. "Ükskõik kas sa ütled, et sul pea valutab või sa oled minestamas või su tagumik valutab, arvab see meie kooliarst, et sul on päevad."
Pärast selle ütlemist hakkasin naerma ja peagi liitus minuga Lou.
"Sa ei pidanud seda ütlema," arvas poiss ikka veel naerdes.
"Anna andeks," luksusin naerust.
Louis lasi käega läbi oma juuste: "Kas ma jätan su siia ja lähen ise tagasi?"
"Kui sa soovid. Mul on kõik okei."
"Olgu. Helista kohe kas kellelegi tüdrukutest või mulle, kui midagi juhtub või sa vajad abi."
"Aitäh, Louis. Ärge muretsege minu pärast."
"Muide, Darcy, Zayn valetas sulle klassis. Ta ei öelnud seda Harryle."
Neelatasin. "Muidugi. Aga sa peaksid minema enne kui õpetaja sind otsima tuleb."
"Jah," noogutas Lou ja tegi minekut.
"Kuidas ma võisin? Darcy, sind saab veenda nagu koerakutsikat. Sa oled mänguasi. Nii lihtne ja läbinähtav," itvitas Cassie.
"Ma vihkan sind!" karjusin. "Sa mõtlesid selle praegu välja. Greg hoolib minust väga."
"Ta soovis ainult sinu süütust, idi.kas!"
Panin käe oma südamele ja hingasin sügavalt sisse-välja.
"Keegi ei hooli sinust, keegi isegi ei taha sind. Mitte keegi, saad aru?!"
"Palun," anusin. "Ära tee seda minuga. Mine ära..."
"Kasimata nõid, kasi minema! Nuta kuskil mujal! Veel parem... Mine Gregi juurde ja las ta ütleb sulle ise kogu tõe!"
Tundsin valu rinnus ja kiunusin vaikselt.
"Darcy! Darcy?" kuulsin tuttavat häält.
Mu silme ees oli kõik must, kuid läbi pimeduse märkasin tuttavaid rohelisi silmi.
Õrn naeratus tekkis mu nöole, kuid hõljus eemale sekund hiljem.
_____
Ma üritan jätta vihjeid siia-sinna, et saaksite mõningat infot Darcy mineviku kohta. Kui miski hetkel tundub segane, siis saate kõigest aru hiljem. Minu arust teeb see asja huvitavamaks.
Pühendus: inimesele, kellest kõige rohkem hoolin :(