16# Syrena Night as Fire (2)

"Sierra oled sa kindel, et me väljusime õigest kohast?" pärisin imestusega.
Sady turtsatas. "Me pidime jääkuru mägedele sattuma."
Vaatasime kõik ühel hetkel selja taha. Seal polnud enam avarust, kust välja olime tulnud.
"See peab olema õige tee," otsustas Sierra. "Lea ei öelnud ju kas me jõuame kohe jääkurule või mitte."
"Tal on õigus, Syrena," vaatas Sady minu poole.
"Mida iganes," ohkasin. "Lähme lihtsalt edasi. Ma ei jõudnud veel magadagi."
Me pöörasime end tagasi džungli poole ja hakkasime edasi kõndima. Märkasin midagi valget Sierra käes.
"Sierra?" küsisin huvitatult. "Mis sul käes on?"
Seisatasime ning Sierra sirutas käe ette, avades selle. Tema peopesal oli lumepall. See isegi ei sulanud.
"Kuidas see ära ei sula?" Sady esitas täpselt õige küsimuse.
"Ma ei tea," kehitas vanem õde õlgu. "Küllap mu keha eritab külma mitte sooja, ma olen ikkagi Lumi."
Puudutasin sõrmeotsaga Sierra käsivart. See oli täiesti tavalise temperatuuriga. Raputasin pead.
"Siis ma ei tea." Sierra vahtis lumepalli enda käes.
"Õed, tulge siia!" hüüdis Sady eemalt.
Jooksime tema juurde ja heitsime maha nagu temagi. Lükkasin rohulibled eest ja kuna olin õdede vahel nägime kõik, mis meie ees laius.
"Mida teeb küla keset džunglit?" küsisin üllatuntult küla vahtides.
See oli üsna väike küla kuristikus. Kuidas me üldse sinna alla saame?
Sady vastas mu küsimusele nagu oleks ta mu mõtteid lugenud.
"Lähme vaikselt sinna alla. Seal võib olla inimesi, kes meid aitaksid. Milleks muidu Lea meid sellisesse kohta saadaks? Et me ei saaks kelleltki abi."
Nõustusime Sierraga ja järgnesime Sadyle, kes julgelt allapoole hakkas ronima. Me riskisime iga samm oma eluga, aga me jõudsime lõpuks ikkagi turvaliselt kuristikust alla.
Sady kõndis kõige ees - ta oli üllatavalt julgeks muutunud. Sierra ja mina kõndisime käsikäes tema taha hirmunult ringi vaadates. See kõik tundus nii kõhe. Sierra tuli isegi üles mõttega, et võib-olla Lea juhatab meid lõksu, et äkki ta polegi nii hea, aga ma saatsin oma kaksikõega talle segadusse ajava pilgu. Siis jäi ta vait.
"Hallo, kas siin on keegi?!" hüüdis Sady valjult.
"Kuss, mis sul hakkas?" haaras Sierra õe õlast. "Kunagi ei või teada millise iseloomuga inimesed... või olendid... siin elavad."
Sady pööritas talle silmi ja lükkas käe oma õlalt. "Hallo?!"
Vaatasin muudkui selja taha ja ringi, et leida ohtu või midagi.
"Mida te soovite?" kostus kuskilt kellegi hüüe. Sõbralik.
"Me sooviksime abi. K-kus te olete?" proovis Sady hüüdjat leida.
Ei kuskilt hüppas karunahkses riietuses välja pikk rastapatsidega naine. Või oli ta meie ealine?
"Tere," piiksatasin.
Naine heitis mulle pilgu ja naeratas kiirelt. "Te ütlesite, et vajate abi."
"Me põgeneme savantide eest ja meil oleks vaja saada jääkuru mägedele. Me tuleme Blacksword´ist," rääkis Sady kiiresti.
Naine noogutas ja päris siis: "Kas te olete Elementide Õed?"
Sierra oli julguse kokku võtnud ja vastas: "Jah. Kuidas sa tead?"
"Ma olen Leaga üsna... lähedane. Ta mainis, et teil läheb võib-olla seda teed põgenemiseks vaja."
"Mis me edasi peame tegema?" küsisin.
"Oota, Syrena..." segas Sady vahele, ta saatis mulle vabandava pilgu. "Miks sa" - ta pöördus naise poole - "rõhutasid sõna "seda"? Mis on see tee?"
"Sa oled väga tähelepanelik, Sady." Mind ei üllatanud, et ta Sady nime teadis. Kui ta teab Elementide Õdedest ja on Leaga lähedane, siis ta peaks nimedega kursis olema. "Seda teed me kutsume Päevalille- Džungli-Laava-Jääkuru Teeks."
"Ahah," kostis Sady. "Aitäh...?" Temast oli viisakas naise nime küsida.
"Myla," lõpetas naine naeratades. "Palun, Sady."
Sady noogutas ainult ja tonksas mind ja Sierrat,
"Aitäh," ütlesin vanema õega ja läksime Sady järel edasi.
"Päevalille-Džungli-Laava-Jääkuru Tee," kõneles Sady. "See tähendab, et järgmisena ootab meid ees laava?"
"Ilmselgelt, kui need olid Myla täpsed sõnad," pööritas Sierra silmi.
Jälle lahkheli. Mis neil omavahel ometi viga on? Nad võiksid paremini läbi saada. See hakkas mind vaikselt närvi ajama.
Kõndisime umbes kilomeeter kuni me seisime laava äärel. Igalpool laius kuum laava, meie selle ääres seismas. Kuni silmapiirini jätkus seda laavat, pärast seda oli näha valget udu. Need pidid olema jääkuru mäed.
"Kuidas me üle selle saame? Vaadake, silmapiiril on udu. Jääkuru mäed?" vadistas Sierra.
"Märkasin ka seda," lisasin ja idee plaksatas mu peas. "Laava on nagu tuli, eks?"
Õed vaatasid mind huvitatult, avastades, et mul on idee. Nad noogutasid vaikselt.
"Oletame, et mina olen laava, kes oleks mu element-vaenlane?" esitasin oma idee mõistatusena.
See ei võtnud Sadyl just väga kaua. Hiiglaslik tsunami-juga plaksatas laavale ja tänu Sierrale see jäätus.
"Jookseme, jää ei pea kaua vastu!" hüüdis Sierra ja tõukas mind ning Sadyt.
Jooksime elueest üle jäätuva pinna, mis hakkas vaikselt sulama. Viimasel hetkel kui laava jääst jagu sai, hüppasime külmale pinnaseleja tagasi vaadates ei olnud kuskil mingit laavamerd. Vaatasin ettepoole, jääkuru mäed.
"Vaadake ette," peatas Sady minu ja Sierra kui hakkasime ühe jääkuru mäe äärele lähenema.
"Uhh, ma isegi ei näinud seda!" kiljatas Sierra ja hüppas meetri äärest eemale.
"Kuidas me järgmisele mäele saame?" küsisin alla vaadates.
Ma ei näinud midagi peale udu ja suurte jääkamakate, mis seintelt vastu peegeldasid. Sealt alla kukkumine tundus liiga valus, et tõsi olla.
"Ühtäkki tekkis jäämäe ja järgmise jäämäe vahele klaasist sillake. Ei, see polnud klaas. See oli jää. Sierra töö.
Jooksin mõne sekundiga järgmisele mäele, Sady ja Sierra mulle järgnemas. Kuna järgmisel jäämäel oli suur küngas, mille ületamiseks meil väga aega polnud, sulatasin selle tulepahvakutega ja me saime jätkata. Jooksime nii kuidas jalad võtsid järgmistele ja järgmistele jäämägedele kuna meil polnud enam kuhugi minna. Meie ees laius udu.
"Mis nüüd?" hingeldasin.
Kuna jäämägedel oli külm õhk tuli mu suust sooja õhu pahvakuid kui ma rääkisin. Need lendasin tuulehoo tõttu mulle otse näkku tagasi.
"Pole aimugi. Kas udu saab külmutada?" rääkis Sierra ja suunas käed udu poole.
Midagi ei juhtunud. Isegi siis mitte kui mina ja Sady midagi proovisime.
"Mis Lea meile üldse kaasa andis?" küsisin äkitselt.
Võtsin väikese kompsu, mis mu pükste küljes rippus, lahti. Avastasime õdedega, et me omame kõik samasuguseid tompe. Me ei teadnud, mis need on.
"Kas me oleme kõrgel?" küsis Sierra mõtlikult. "Jäämäed? Me oleme järelikult kõrgel, eks?"
Piilusin üle ääre ja nägin allpool ainult täpikesi. "Oleme," vastasin.
"Käes!" hüüatas Sady. "Langevarjud."
Lajatasin endale vatsu otsaesist. Loomulikult, loogika! Avasime tompud, kust lendasin vesti sugused asjad välja. Panime need selga ja seisime jäämäe äärele.
"Valmis?" küsisin ja sulgesin silmad. "Üks... Kaks... Kolm..." ja me hüppasime.
Me kõik karjusime nagu segased, tõmmates alla nöörid, mis vesti külgedel olid. Langevarjud läksid lahti. Heitsin pea kuklasse ja nägin, et need olid peaaegu et nähtamatud, ainult ääred näha. Ja isik, kes selle küljes rippus. Maandusime maale avastades end keset võitlust.
Ilma hoiatuseta, kuidagi loomulikult, olime juba õdedega ühenduses ja ründasime.
Savandid ajasid mulle hirmu nahka. Nende suud olid peaaegu, et kõrvadeni ja sealt tilkus ila välja. Nad nägid välja nad suured kilpkonnad, kihvade, karvakatte ja tolle suuga. Silmad olid neil nagu opossumitel - väikse pea kohta liigagi suured. Kõhedust tekitavad.
Ühel hetkel ma olin üksinda. Element minu sees oli üksinda, aga ikkagi võimas. Me olime elemendid eraldanud ja olin nüüd üksi oma võimega.
Lahvatasin tulepalle savantide poole, kes hetkega jooksid ringi nagu põlevad paberitükid. See ajas mind isegi naerma, aga ma pidin end kokku võtma. Jooksin võitluspunktist eemale, tappes kellegi veel hoobilt.
Põrkasin kellegagi äkitselt kokku, lennates maha pikali.
"Syrena! Kus su õed on?" kuulsin tuttavat hella häält, Lea.
"Ma ei tea," hüüatasin hirmus. "Ma otsin neid."
"Tubli," kiitis Lea ja hakkas eemale jooksma. "Koos saate te üksteist täielikult kaitsta."
Noogutasin kähku ja jooksin lossi, kus samuti olid savandid juba sisse tunginud. Tormasin end aja õdede tuppa, kus polnud just kuigi palju millestki järele jäänud. Seal polnud kedagi. Jooksin nii kuis suutsin lossi katusele ja vaatasin seal igale poole. Kuulsin jooksusamme enda taha.
Ründa.
Ei.
Ehmusin. Mu tuleleek kustus hoobilt. Mu element oli minuga rääkinud. Vaatasin oma ründajat, kes ei osutunud üldse ründajaks. See oli Sady.
"Sady?!" hüüatasin ja jooksin õde kallistama.
"Ma nii kartsin," nuttis mu kaksik. "Ma nii kartsin, Syrena."
"Ära muretse ma olen siin, õeke," paitasin Sady pead. "Mul on sulle vaja midagi kiiresti rääkida."
Eemaldusime üksteisest. "Tee ruttu," palus Sady ringi vaadates.
"Ma arvasin, et sa oled savant ja ma hakkasin sind ründama, aga miski mu sees ütles - ja ma vannun, et ma kuulsin kellegi häält enda sees - "ei". See oli element, Sady, ma vannun!"
"See ei ole võimalik," vajus Sadyl suu lahti. "M-me võime seda hiljem kellelegi rääkida..."
"Sady, me võidame ja meiega saab kõik korda. Ära sellepärast muretse, eks, õeke?"
Ta noogutas nõustudes, aga ta muutus murelikuks. "Syrena, kus Sierra on?"
"Appi!" kuulsime järgmisel hetkel kedagi karjumas.
See tuli päris lähedalt ja mis kõige hullem - see oli Sierra hääl.
Vaatasime hetkeks Sadyga üksteisele otsa ja jooksime siis lossiäärelt alal vaatama. Sierra oli seljaga vastu lossiseina, kobas kätega ringi ja pildus igas suunas lumepalle ja üritas jääseina luua, aga savandid jooksid selle katki.
"Sierra, ründa, ründa!" hüüdis Sady mu kõrvalt ja hakkas üles-alla murelikkusest hüppama.
Ma olin lihtsalt tardunud, pilk Sierrat suumimas. Olin nii keskendunud, et ma ei kuulnud isegi hääli enam. Ainult enda mõtteid.
Jälgi...
Jälle see sama hääl.
Kes sa oled? küsisin. Kas sa oled mu element?
Syrena, keskendu oma õele, jälgi!
Kes iganes see oli. See ei teinud mu küsimusest välja. Jälgisin Sierrat nagu see käskis.
Ta kobab, mõtlesin.
Just, Syrena, MÕTLE!
Ja siis mulle koitis. Ilma hoiatuseta ei suutnud ma ennast kontrollida ja ma hüppasin lossiäärelt alla.
"Ei!" karjus Sady hääl.
Ma jäin õhku rippuma täpselt kaks meetrit enne maapinda. Ehmatasin savandid tulepahvakutega laiali. Märkasin, et mõndadel on tule tõttu silmadel valus. Tegin seda mitu minutit enne kui keegi enam Sierra ligidal ei olnud.
Ma sain kontrolli tagasi ja potsatasin maapinnale. Ja mulle koitis. Mu element oli minult kontrolli võtnud, Sierra olekut mõistma pannud ja mulle ideid pähe lennutanud.
Kükitasin Sierra kõrvale.
"Sierra, kas sa näed midagi?" oli mu esimene küsimus.
"Ei," nuttis Sierra ja kobas kätega edasi.
Mul ja mu elemendil oli täiesti õigus olnud. Ühe hetkega see ehmatas mu peaaegu kivikujuks.
Sierra on pime.

Tuli siis ülipikk osa, vähemalt minu jaoks. :S Ma kirjutasin seda tund aega. Loodan, et teile meeldib. Hinnake, kritiseerige, kommenteerige, kinkige pastakaid (EI LUNI) ja lisage lemmikuks (et fänn olla). Aitäh. Pühendus -Cikzch´ile, sest ta on megaülisuursuper fänn. ;)