Elu on minu eest ära otsustatud! //9.osa.// (2)

Siis kui Kenro pani just paberkahuri põlema tuli millegipärast jõhkralt tossu. See oli kül veider. Ähmaselt kuulsin ukse kriuksu ning uksest sisse sammus keegi.

See keegi oli väga tuttav. Roheline särk ja roosa seelik. Toss mis tuli paberkahurist varjas ta nägu. Juuksed olid ähmaselt vaadates lokkis ja väga pikad. Leana!! Sa oled J O B U!

„Leana?!.“ tuttav inimene lausus peale seda mind nii tugevasti kallistama. Tabasin ära tema parfüümi mille olin talle kinkinud. Veider, ma polnud siiani taipanud kes ta on. Toss vähenes ja see tüdruk vaatas mulle silma. Säravate vee värvi silmadega. Ripsmed muidugi poole meetrised. Suu naerul ning käed hoidmas mind kõvasti kinni.

„M?“ ta noogutas. Sain aru kes mu ees seisis. „ Mannuu?!“ kiljusin ning kallistasin teda kaisukaruna.
„Niisiis, te tunnete üksteist?“ küsis Kloun Kenro. „Jah, Me oleme parimad sõbrannad“ see hetk mis möödus selle ütlemisel olime nunnult kallistamast ja siiralt naeratamas Kenro kostüümile. Mängisime seal paljusi mänge. Toredamad mis meelde jäid olid Tõde ja Tegu. Seal sai palju nalja. Siis ka veel pantomiimi, telefoni kus ükski sõna korralikult välja ei tulnud ja Kenro ajas need vist meelega segamini. Muidugi oli lõbus see kuidas Chasel avastati et tal on karupüksid tagurpidi ning ka Volber oli üsna töntsakas.

See karneval jääb kauaks veel meelde.

Avasin uniselt silmad. Oli kummaliselt valge. Istusin istukile suure ähmiga. Mul polnud voodit ega kedagi. Üks aken oli siin ruumis. Kõik seinad olid vatjased. Tõdesin et olen hullumajas. Olin väga segaduses. Järsult tuli terve karnevali kamp oma kostüümides naerusuil sisse. Nad oleks justkui purjus. Hakkasin isegi itsitama. See oli väga kahtlane.

„Miks teil need kostüümid on?“ kenro kukkus heinakuhja pealt alla. „Ajaa.. Meile ei antud muud aega sellejaoks.“ „Okei, aga miks me siin oleme.“ olin veel rahulik. Vajusin selg vastu seina põrandale istukile. „Me lärmasime nagu segased. Kas sa ei teadnud et meie SB-s on ju sotsiaal töötajad? Eile olid nad seal ja neil oli lihtne siia tulla.“ Kenro jäi pool unne.

Asetasime koos Chase ja Fabianiga Kenro ühte nurgakesse. Hakkasin siin korraldama. Raske on ju seitset inimlooma taltsutada üliväikeses hullari ruumis. Chase pesitses paremalpool Kenrot. Peale Chaset oli Fabian siis Rudolfo , Volber ja sein. Mina Mannu ja Adelheid olime teisel pool. Kui pikali hetita , pea seina poole panin sain Chasega peaaegu jalatallad kokku panna. Mannu sai Fabiga ja Adelheid sai Kenroga. Kuid Kenro magas niiet tõenäoliselt oli keras nagu tigu.

Meie kostüümide all olid tavalised riided. Riputasime kõik teiselepoole ust hunni.kusse. Sussid jätsime jalga. Kenro oli ikka veel oma mr. Klouni kostüümis. Ta magas ju. Vajusin istukile ja silmitsesin kahtlaseid seinu. Tõusin püsti ja virutasin kõvasti vastu seina, kontrollimaks kas see ehtne on. Hetk hiljem kuulsin kuidas üks plaat kukkus purustatult põrandale. Tajusin et kildudeks. Riie oli siiani hetkel seina poosis, kuniks Kenro oma külge keeras ja käega selle seina kõik maha minestama pani. Kõik seinad kukkusid minu poole. Hetkega jõudsin tajuda ja käega ühte seina üleval hoida. Tunnistasin et see ei olnud kõige kergem.

„Ruttu! Ma ei suuda hoida alla viie sekundi!!“ kisendasin neile kes roomasid nagu sisalikud. Chase tõttas mulle appi hoidma seina. Koos oli kergem. Fabian kes vähegi sai aitas lõksu jäänud Rudolfot välja. Kenro veeres iseenesest katastroofist välja, Adelheid ja Mammu roomasid omal jõul välja. Ettevaatlikult panime seina põrandale ja esimeseks asjaks peab Chase meid kontrollima. Õnneks vigastusi polnud.

„K****, see on ju TSIVIIL TUBA!!“ karjus Chase.tõotasin et s e e p o l e h e a. „Mis sellega siis on?“ Mammu tundis sellevastu huvi. „Olge KÕIK paigal. Ärge kohugi astuge.“ juurdlesin Chase pilku ning seejärel taipasin miks ta seda teeb. „Nüüd sain ma pihta. Siin on miinid eks!“ chase noogutas. „Fabi, Volber! Miks te midagi ei tee?“ Mammu oleks nagu surmasuus. „Mina pole siia miine pannud. Need olid vanad va#!?!#ejad kes siin olid. Neid enam siin pole, kuid ma tean mis miinid siin on. Suhteliselt vanad. Võibolla enam ei olegi ohtlikud kuid nende minevikust ega eripärast ma eriti ei tea.“ ta jutt peatus. Minuni jõudis asjaolu mis oht siin hetkel on. „Jookseme!!!! Miin võib lõhkeda! Isegi mitu!!“ „Kus sa seda võtad?!“ küsis Fabian. „Kas te pole märganud et me ajasime äsja SEINA MAHA!!! Mine tea mis miini pesitsuspaik seal olla võis.“ jooksime kiiremal korral ukseni ja sealt välja. Uks polnud kaugel. Õnneks oli see turvaline paik niiet viga saamise lootust polnud. Mammule oli see raske ülessanne kõndida vabalt 38 korrust. Õnneks temal on üks korrus vähem kui meil.

Tuppa jõudes hingeldasime. Tegime võistluse kes kõige ennem minutuppa jõuab. Mina loomulikult võidsin. Olin nii väsinud ja võtsin endale topsiga vett ja kallasin endale näkku. See virgutas mind kuigi tahtsin magada normaalselt. Kahjuks polnud keegi m i n u voodisse ruumi jätnud. Kõik lamasklesid seal seitsmekesti. Mul polnudki voodit vaja. Vaid kõiki madratseid ja magamiskotte. Laotasin kõik kotid ja madratsid üksteise otsa ja kõige pealmiseks jäi Mammu oma. Ma pugesin selle sisse. Natuke siplesin ja tundsin midagi kilejast pakendit või asjandust.

vabandust et liiiga lühike sai. Polnud eriti tuju teha. Loodan et järgmine osa on põnevam..

Autori kommentaar »