Elu on minu eest ära otsustatud! //4. osa.// (3)

Siis kui oma unistamise jätsin pooleli avasin puht juhustlikult kolmanda ukse. Sest see jäi mulle kõige rohkem silma. Sisse asutudes vali.tses mind üllatus. Kuid mitte meeldiv.

Mu süda kepsles sees, mu silmad muutusid suurteks ning vaikus oli silmatorkav. Mu jalge ees oleks justkui lava ning seejärel publik. Mind ümbritsesid paljud mehed. Ma ei kujutanud ette kes need olid. Klemmi oli suures ähmis ja ruttas esimesest uksest sisse. Ta teadis et siin on need mehed kuid miski oli tema üllatus selles olukorras. Mulle tundus et aeg jäi seisma. Klemmi oli ka sirge kui tikk. Jälgisin pruunil põrandal olevat meeskonda. Nende kostüüm oli täpselt nagu mõnel snaiperil. Ma kahtlesin et need on snaiperid kuna arvasin alati et neil on süsimustad riided, kuid nendel tüüpidel olid sõjaväelised riided.

„Kes need on?“ küsisin sosistades Volberile. „Militaarala snaiperid.Osa neist kes on tavalistest relvades on tsiviilala snaiperid. Küll sa mõne päeva pärast sellest aru saad.“ ta tundus täpselt selline nagu minu ajaloo õpetaja. Vaatasin seinu millel olid valged kardinad ja nagu alati pruuni värvi mis oli lakitud. Laes olid mõned maalingud mida vaadatagi ei viitsunud

„Eest!“ hõikas naisehäälenine naine.Snaiperid kadusid hetkega ei tea kuhu. Meie juurde sammus tavalises valges kleidis proua kes oli väga rõõmus ja jutukas.“Tere hr.Klemmi. Ja sina peaksid olema prl. Hell ?“ naeratas ning sammus minu juurde ning paitas mind nagu oleks ta minu ema. „Jah ma olen Leana . Leana Hell!“ naine kõndis Volberi juurde ja nunnutas teda hoides tema ülisuurtest kõrvadest kinni. Täpselt nagu ema mulle kunagi tegi. Ainult põskede peal. „Vabandust et eelmine kord olin nii pahur.Siis ma kahtlesin et sa oled NII tore tüdruk!“ ma jäin mõtistklema. „Kas me oleme varem kohtunud?“ ta kõndis mööda tuba ja talle nii hästi sobisid need kohevad oranzid juuksed ja mururohelised silmakesed,ta oli imeline inimene. „Ma helistasin sulle kaks päeva tagasi!“ „ Ei see ei ole ju võimalik ma alles eile ostsin endale uue telefoni ja kõnekaardi.“ siis sekkus Klemmi „Kui sa pole veel tähele pannud et sa kõndisid ja magasid kokku kaks päeva.Seal tunnelis“ mu nägu polnud eriti palju ütlevat. „ Jah Igastahes olen ma Adelheid Minroy!“ taaskord oli see mulle üllatus.

Adelheid otsustas mulle maja näidata.Adelheid näitas mulle labori ruumi mis näis olevat nagu iga teinegi keemia hullude kontor. Ta rääkis mulle kõndides mis on selle koha nimi. See oli minuteada selle võlts nimi SB. Aga õiget nime ta veel ei avaldanud. Isegi ma ei saanud teada mis see SB tähendab. Uus koht millega tutvusin oli õpperuum kus militaarala snaiperid õpivad oma põhilised päevad. See ruum oli tohutult suur. Ta käskis mul see kõik pähe õppida kuna siin ei ole lifte ega toa tüdrukuid. Niiet pidi jooksma koguaeg treppidest. Vahepeal oli ka tsiviilala snaiperite õpperuum , Adelheid näitas vaid ust. Sisse ei olnud vaja vaadata tema arust. Siis kõndisime juba ülevalt alla kolm korrust ning ikka jätkus neid erinevaid õpperuume ja kontoreid ja igasuguseid asju. Ta tahtis tingimatta näidata oma ruumi ja Volberi ruumi ning paljude töötajate ning õpetajate ruume. Olime juba sellest tunnelist allapoole kõndinud 15 korrust. Siis oli viimane kontor ja mulle isegi ei jäänud meelde kelle kontor see oli. Minu imestuseks oli see et seal olid tavalised puidust uksed ja tavalisest krundist seinad ning tavalised kollased mosaiikplaatidest tehtud põrand. Adelheid'i kontsa kõpsud olid nii rahustavad mulle ja seetõttu jäi kõik enamvähem meelde. Vahepeal oli väga paljusid ruume mida ma meenutadagi ei viitsi. Jõudsin juba 22. korrusele ja imetlesin et seinad olid ainsad asjad mis muutusid. Nüüdsest oli see koridor vannituba. Kõik oli sama mis vannitoaski. Kipsplaadid ja puha. Isegi leidus korrusel ainus kraanikauss millel lahmisin liiter vett. Ja iga viie korruse tagant oli WC. Muidugi oli 22. korrusel pesemis koht seal olid basseinid, kraanikausid, dušše , hulgaliselt kempse ja vanne. Järgmine korrus oli üks suur söökla.Adelheid'il oli ikkagi super tuju mis nakatas mindki ning rääkisin oma pika eluloo maha mida teab vist igaüks. Ta kuulas rõõmsalt ja kõndis aina madalamale. Jõudiskätte korrus 35 ja ta mainis et lõppu on jäänud vaid neli korrust – järeldasin et siis kokku on 39 korrust. Alates sellest hakkasid olema elamis kohad. Ta juhatas mu enda tuppa istusime voodisse mis oli kohutavalt pehme ja hakkasime jutustama.

Adelheid oskas. „ See on sinu tuba. Sa hakkad siin elama enda snaiperi elu. Eksole lahe?“ „Snaiperi elu?!“ olin küllaltki segaduses. Polnud ka mõni ime sest ma isegi ei teadnud kui kaua ma olin seal tunnelis käinud. Niisiis „Jahh .Miski asi tõi meid sinuni ja avastasime sinu võimed.Sa oled jube andekas ja kui sa läheksid militaarala snaiperi ruumi harjutama imestad isegi et sul on kohutavad võimed. Usu mind.“ Adelheid kõndis minu eest meetri kaugusele ja hakkas minu toas reegleid kehtestama. Ta kõndis ukse juurde „See klapp on kogu selle toa tähtsain asi. See on nuppude rägastik ning ma kunagi saadan sulle paberid postiga mis iga või teine nupp teeb. Ma ei soovitaks sulle neid näppida. Igastahes need esimesed kakskümmend nuppu on hädavajalikud. Paberite pealt saad täpsemalt uurida. Siin keskel 85 nuppu on kõik militaarala õppimiseks vajalikud asjandused. Neidki pole vaja näppida kuna neid läheb vaja siis kui oled tundides käinud. Ja ülejäänud 39 nuppu on kõikide korruste ruumid ja asjad juhuks kui läheb meelest kuhu minema pead. Kui sa märkad et miski nupp hakkab vilkuma siis pead sa seda vajutama. Aga et ei tekiks arusaamatus panen selle klapi kinni. See valge kapp hakkab värviliste tulukestega põlema ja kui sa klapi eest tõstad siis hakkab üks nupp vilkuma. Said aru?“ ma noogutasin. Järjest hakkasin uurima tuba kuid selleks polnud mul aega. Kuna Adelheid hakkas kohe uue asjaga pihta. „Ära arva et see on kommi masin see on hall toru kus ma saadan viiendalt korruselt alla need lehed mida pidin sulle saatma siis õpikuid ja teisigi vajalikke asju. Igasuguseid teateid kuhu ja kuna vaja teha ja palju muud.“ ta hakkas mulle näitama relvakappi mida ma ka ei tohtinud puutuda.

Siis uksest paremale kus oli „kommimasin“ minu nime järgi , relvakapp ja snaiperi rüü. Sellele asjale oli kümme tabalukku ette tõmmatud . Nende võtme asukohtagi ma ei teadnud. Siis tuli uus tapeet. See oli purpurpunane.Ja oli üks pesake kus oli riidekapp ja muud vajalikud asjad. Õnneks tohtisin seal käia. Siis oli ainult üks sein mis oli tule rägastik see oli kõik ruute täis ja igas ruudus oli üks lamp. Kohutavalt ilus. Siis tuli jälle see türkiissinine tapeet mis mängles sinise ja helesinisega. Seal oli ka jõusaal millel oli trenašöör, kangid,mingi jooksulint ka ja võimlemis matid. Siis tulid suured raamaturiiulid. Sinna sain ma panna enda õpikud ja enda raamatud ja seejärel seinani laud. Kus oli üks suur arvuti laud ja läpakas. Kahjuks seal sai ainult koolitööd ,mänge mängida , teste teha , muusikat kuulata - kuid ei mingit suhtlemist. Mind ei huvitanudki internet, vaid koolitöö. Ma ohkasin ja vaatasin kus Adelheid on . Ta oli juba ära läinud. Leidsin telefoni kuhu sain helistada Adelheid'ile, Volberile , enda psühholoogile ja kõigi töötajatele. Sel hetkel heliseski telefon. Ma võtsin ruttu vastu.

„Tsau! Ma Adelheid! Tead, Kui sul kõht tühi siis mine sööma. Aga kindlasti vaheta riided ära.“ olin tema häälepeale kohutavalt rõõmus.“Jap kohe tulen!“ panin endale ruttu suvalise roosa seeliku mis oli üli väike ja mustad retuusid ja mingisuguse kollase särgi mis oli väga õhku läbilaskev ja verise kirjaga „ Peace“ . Sättisin oma kollakad juuksed punupatsi ja panin õlale. Vaatasin end peeglisse ja sammusin uksest välja. Enne välja astumist tuli „kommimasinast“ üks võti. Sel oli silt küljes „Leana koduvõti“ sammusin seejärel välja ja lukustasin ukse.

„Jama. Kus söökla on?“ pahuras oleksus läksin tagasi tuppa ja avastasin et seal sai kirjutada. Toksisin sisse söökla ja hakkas vilkuma number 21. Vajutasin sellele ja tuli ühest avast paber. Seal oli kõik vajalik kirjas. Niisiis toppisin paberi tagasi ja läksin välja ning lukustasin ukse. Pidin kõndima 18 korrust kõrgemale. Jooksin nii kuis jaksasin ja minu jalge vahele jäi kaks trepiastet. Ma kõndisin ,jooksin , hüppasin ja karglesin oma nälja pärast. Olin jõudnud korrusele 22 ja kappasin ruttu kahekümnendale. Avastasin et juba tulid WC ja vannid ja bassein , sain aru et sööklast põrutasin mööda, ja kõmpisin korruse allapoole. Nägin et vastu kõndis ka Adelheid ja Volber. Teretasin neid rõõmust ja sammusime koos kööki mis oli ülimalt kaunis. Puha euro värk. Krundist seinad lagi ka , põrand oli mosaiikplaatidest tehtud ja nänni sai kuhjaga osta. Ma avasatsin et mul oli umbes 145 eurot ja ostsin komme,küpsiseid,šokolaadi, limonaadi,nätse, õhupalle ja jätti. See oli kivikõva niiet ma jõuaksin küll ära oma tuppa kij´hutada. Kokku sai kraami terve kotitäis.
Asusin sööma kuid söök polnud just kõige parem.


Vabandust kui väga pikk sai. Tean et see on kirjavigadest upakil ja väga igav oli aga küllap järgmine osa on parem. Palun ausaid kommetaare ja unustage selles jutus sõna : Jätka ära. See tekitab nõmeda tunde.

Autori kommentaar »