Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Elu on minu eest ära otsustatud! //12. osa.// (1)

„Tere, Penar“ sain kohe pihta kes see oli.



„Hei mees, või naine.“ ma küll ei teadnud kas Peanar püüdis vaimukas olla või mõtles ta seda tõsiselt. Pena ei suutnud siiani veel naeru jätta. Yelady oli valgete juustega hästi lühikesed ja selline hull tibi. Kuulatasin, ja nägin et see prillidega tüüp tuli meie juurde, tema oligi see kes meid Yelady eest hoiatas.

„Tere yelady, kuidas läheb? Okei, ei taha teada. Kao siit ja ära tüüta siin suvalisi lapsi“

Vajusin unistustehõlma. Mu kotis oli vaba vihik kuhu joonistasin oma kujutlusvõimet. Minu pilt algas sellest et joonistasin tüdruku, pea ja Rapuntseli jutukese juuksed. Alla kujundasin suure kivi ning see kujutas siis mälestusmärki, kivi sisse aga tegin unenäo mullid ja joonistasin seda hetke mis toimus. Volber naerukrampidega murupeal naermas, Yelady oli tavaline ja meie ... Üksteise kõrval vaatlemas..
Miks panin ma iga ühele nimeks tähe? Ma veel ei teadnud. See oli mu kujutlusvõime. Mina olin I Penar YO Yelady, SAM ja Volber Jo.

Kui lõpetasin pildi, siis leidsin et Yelady ja Klemmi olid mujale rändama läinud. Saime rahulikult olla.

„Penar,“ sosistasin veidi moka peale.. „Ja? Mis on?“ ta kuulis.. „Kas sinuga on ka vahel nii juhtunud ,et teed lihtsalt omaloomingut?“ „Oleneb kuidas võtta, kas sa leiutad, joonistad või lisad lihtsalt omalt poolt.“ „Just joonistamiselt. Ma ise olen selle fänn, no mitte päris kuid mina näiteks joonistan oma loomingut.“ „Ma ei joonista.. Mu kunsti hinne oli rahuldav.. Ja ma ei näe selles mingit tähtsust.“ hakkasin mõtlema milleks seda juttu vaja oli.
Nüüd ma alles hakkasin aimama mis kõike siin juhtuma hakkab. Nüüd on kõikjal oht, kahju, igatsen seda maaalust urgast.

„Leana! Tule siia!“ see oli rolfu kui ma ei eksi. „Mis on?“ „Vaata, me peame oma esimesele ülessandele vastu seisma. See on tegelikult õudne, sa pead jaburat püssi käes hoidma ja inimeste elusid ründama. Tegelikult, sul peab hea närv olema et seda suuta...“ „Pagan, nüüd hakkan mõrvar olema?“ ta noogutas.

Ei jäänud muud üle kui minna. Läksmime mingise vana käruga. Väga ära roostetanud ja puha. Seda nimetati vist bussiks. Kahtlen selle tõsisust. Teerada oli üsnapikk. Ja avastasin oma kotist kiirnuudlid. Hakkasin neid kohe pugima. Selle järel oli mul natuke koristamist.
Jõudsime vana maja juurde. See pidi taluhoone olema. Käisime seal sees. Aga see vist polnud meie sihtpunkt.

Oma esimesele missoonile sõitsime ligi 8 tundi. Olime suures vanglas. Me ei suundunud sisse vaid läksime kõige taha. Kui väravatest möödusime nägin vene tähti, ju siis olime vene vanglas. Vangla kõige tagumisel seinal oli redel mis tõi otse müüride peale. Seal oli ka üks platvorm millel posisime relvad kasutatuks. Me ei olnud veel seda õppinud. Mul tuli see iseenesest välja. Rudolfo ja kõik teised nuputasid ning ajasid loogilisust taga. Aitasin neil selle kiiremas korras ära teha ning siis hakkas Volber meile rääkima.

„Täna on siin „presidendi vastuvõtt“ , vangla president kontrollib üle kõik kurjategiad ning ajab mingt plära. Kõik kurjategiad on eluaegse vanglakaristusega. Meie mängime aind turvasid. Kui keegi hakkab vastu siis sihtige ta poole. Kui hakkab märatsema - laske. Ei usu et neil kahju on. Nad ei pääseks siit iial. Kõik kogunevad – kui panete tähele siis igas suunas on turvad, neid ei näe kuid peagi tulevad nähtavale.“ volberi hääl selgines aina salapärasemaks. Tee või püksi. „.. ning nüüd kohtadele.“ Tegime seda mis kästi. Samal ajal nägime tõesti neid teisi kes olid ka valves.

President hakkas ühe suure karuga jamama. Kuulsin et ta oli oma neli viimast vangikaaslast ära tapnud. Sihtisin teda igaks juhuks. Miski hääl kostis mu peas – Lase! Loomulikult teadsin, et mul on kaitseriiv peal. Juhustlikult ma vajutasin päästikule – kaitseriivi polnud peal. See kurjategia sai pihta. Õnneks keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Ainult väga väga hirmunud Rudolfo mu kõrval, kelle hamba plõginatki ma kuulsin. President hakkas plärama.

„Suurtänu meie turvadele. Ning tänud sellele kes selle karu maha lasi....“ mu süda hakkas jõhkralt kloppima ning astusin reast kõrvale. Kuna kõik tturvad peavad olema üksteise ligi ei kavatsenud Penar ja Rudolfo iialgi kokku minna. Isegi Mammu märkas seda ning asendas minu kohta. Mu pea käis ringi, tundsin end uimasena, tundsin krampe ning peagi tundsin kivipõrandat..

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!