Elu on minu eest ära otsustatud! //10.osa.// (8)

Vaid kõiki madratseid ja magamiskotte. Laotasin kõik kotid ja madratsid üksteise otsa ja kõige pealmiseks jäi Mammu oma. Ma pugesin selle sisse. Natuke siplesin ja tundsin midagi kilejast pakendit või asjandust.

Haarasin selle asja enda kätte ja pikema uurimisega selgus et see oli mingisugune narkootiline aine. Valge pulber ja seletamatu lõhnaga on lihtne ära arvata.

„Mammu, kas sul on mingeid saladusi mulle rääkida?“ püüdsin olla selline . Mitte ära tuntav. Lähenesin ja kõigutasin seda kilekotikest ta silmel. Ta haaras selle kiiresti ja tõusis püsti.

„Mida? See pole m i n u oma!“ ta oli hämmeldunud „Kust sa selle said? Miks sa minule vihjad?“ „Lihtsalt sellepärast et sinu magamiskott võib päris narkootilisi aineid toota.Mida see asi sinu magamiskotis teeb?“ hetkeks tundus et olen tema ema. „Pole aimugi! Äkki keegi sokutas selle sinna.“ „Olgu. Igastahes uurin ma selle välja.Kui viitsimist on. Igastahes see oli.. Nõme!“ ta noogutas ja istus maha. Küllap jäi midagi mõtlema. Olin päevast väsinud ja tahtsin puhata. Käskisin inimloomadel enda voodist kaduda.

Oli hommik.

„Tere hommikust! Hea et ärkvel oled!“ seda ütles Adelheid. Viskasin unisena teki üle pea ja tajusin et mu juuksed oli harakapesa. „No kas on näha et ma olen ärkvel?“ ma ei taibanud kas mul on silmad kinni või mitte „Ah mida iganes, niisiis , sul on üks tähtis asi. Ja ma tahtsin sellest sinuga rääkida.“ noogutasin. Istusime laua taha ja arutasime. „nüüdsest hakkavad olema sul missoonid kus pead olema paaris Rudolfoga. Mammu on aga üleliigne pakend mis täidab nagu käske mida on hädajuhtudel vaja.“ peatasin teda „Aga need kaks tüüpi?“ „Nemad peavad ju ära minema.“ „Paki asjad ja tule siis Militaarala õpperuumi.Näeme seal!“ Adelheid lehvitas ja läks. Otsisin oma kohvri mis oli roosa, see oli mu lemmikutest. Panin sinna sisse palju räma. Püksid, hunn.nik retuuse, T-särke, pusasid, botased, sussid, hommikumantli, mp3-me, pesemiseks vajalikud asjad, deodorandid, ja meigi ning lisatarvikud. Läpaka panin ma läpa kotti nagu alati. Sättisin enda juuksed loomulikult nagu nad olid ja riieteks olid mul roosad retuusid, minu lemmik pluus PEACE ja kollased kõrvarõngad nagu pluuski. Käekott oli ka nagu tavaliselt. Hingasin sisse ja siis läksin. Mu mõne sentimeetrised kontsad olid jube klõpsuvad.

„Tere Leana!“ tervitas Adelheid „tere“ ma polnudki veel uksepiidastki üle saanud kui mingi jutuga mind pommitatakse. „Niisiis, sinu välimus on vist.. Ülepingutatud“ sel hetkel kui Volber paistis olevat ornitoloog tundsin end linnuna. „Mida? Ma olen niigi kole sest ma ei tahtnud.....“ „bla bla bla... Niisiis Ukrainas pead sa nägema välja nagu tavaline inimene. Ja parkides ,mujal ära hakka oma oskusi näitama. Linnarahvas saab hästi aru. Sul on piiratletud ala kus tohid vaid käia ja kohapeal räägitakse täpsemalt.“ noogutasin, ei midagit aru saadavalt.

Läksime suurde saali kus olen käinud vaid ühe korra. Selle suurte müüride keskel oli suur lennuki kopter. Seda ei saanud kuidagi muudmoodi väljendada. Kappasime kolmekesti sisse. Ainult Volber tuli kaasa seltsi. Mu kõrval istus üks poiss kellel oli tumepruunid juuksed. Pisut pikemad kui lühikesed. Ta oli üldiselt väga kena. Murulised silmad. Vaatlesin teda seniks kui ta minu lõusta nägi. Ta pilk minu juurde oli ehmatav, kargasin kohapeal püsti. Ma ei seisnud, istusin ikka. Mul oli hetkeks ehmatushood. „Olen Penar!“ ta ulatas mulle kivise käe, tervitasin teda ja mu käsi oli talle kui sült. Ma ei taha teada kui rasket sangpommi ta tõstab. „L-lammas“ ta näole tuli väike irve. „Või see krdi Leana!“ avastasin et olime juba 10 sekundit tervitanud. Selle ajaga jõudsin vist armudagi. Noh lühiajaks. Imemasinasse sisenes Volber. Ülikond seljas ja suured kõrvad poleeritud. „Ja kes see tõbras veel on?“ mu põlvedel asetses pisike paberijupp ja kirjutasin sinna Volber. Kõik tähed segamini. „Hei Bovlre!“ siiani ei saanud pihta kellele ta seda hüüdis. „Volber. Sa ikka .. Ei hakka pigem ütlema.“ „Hei hei!“ heitas klemmi.

Aknad läksid pimedaks et midagi välja ei paistaks ja lamp läks põlema. Minu juurde tuli üks mees päikese prillidega minu juurde ja asetas käe nagu paluks ta tantsule. Kahjuks see ei olnud nii. Mees võttis taskust rätiku ning kukutas mu tema kätele ja pani rätiku suu ette. Volber vaatas suurte silmadega juba – MIS TOIMUB! Mu vasak käsi oli vaba ning tõmbasin nina juurest rätiku ära. „Kuule, sa pole ehtne, see ei uinutanudki mind ära!!“ ta asetas mind seisma „Ah ma lihtsalt proovisin.“ mees läks tagasi rooli juhtima või mida iganes tegema. „hehh“ naeratasin ja istusin tagasi. Kõik puhkesid naerma. Ma olin tasakesi ja hakkasin Penarit vaatama. „Saage üle juba!“ käratasin neile.

Mõne minuti pärast tundsin kuidas raudrasked silmad kinni kiilusid ning süstisid uneaja peale. No selline oli minu enesetunne. Tundsin et magasin igaviku. Tegelikult paar minutit. Olin minestanud. Olin kellegi .. Väga kontlikute põlvede peal. Avasin silmad. Mulle vaatasid kolm murusilma vastu. Nühkisin silmi ja pilt selgines kaheks silmaks.

„Huvitav milline on õige? A) olen narkoosi all B) minestasin C) Penar oli liiga püss.“ „B ja C on üpris lahedad !“ Sain aru et vahtisin Penarile otsa ja ütlesin selliseid totrusi. Volberi pakutud variandid olid need kõige paremad.

Tunnetasin kuidas imelik asjake vastu maad põrgatas. Olime kohal, Ukraina. „Ukraina! Siin me tuleme!“ Rudolfo jooksis nagu super mees. „Kas sina lähed või meie?“ küsisin hea küsimuse. „Njah, ma pole vaimukas. Olen lihtsalt kade..“ lõpp oli peaaegu kuulmatu. „Rolfoke. Mis viga? Emme igatsus või?“ Viimane lause oli küll vääga nunnu ja südamlik. Siiski saavutasin selle et ta mind kallistas ja vähesegi naeratuse suule tekitas.

Uks avanes ja pidime minema kongi taolisse asjakesse ja midagi polnud näha. Küllap ei tohtinud me midagi olulist näha. Tabasin uimastava lõhna mis mind peagi uinutas. Kuulsin kuidas teisedki seda tegid.


Pühendatud kulla kallile Evekashiusele. Ma lihtsalt lõpu pidin tegema huvitavaks et ta ei solvuks. Jaksu sulle edaspidi Evekashius

Autori kommentaar »